Riigi julgeolek - kodaniku turvalisus

Vabariigi aastapäeva kõnes märkis president Arnold Rüütel: "Oleme palju kõnelnud julgeoleku tagamisest, kuid pole ilmselt lõpuni mõistnud, et see seostub mitte ainult liikmelisusega NATOs, vaid ka keskkonnariskide ja inimeste tervisega. Eesti on ühinenud Helsingi konventsiooniga ja võtnud seega endale kohustuse kaitsta Läänemerd. Loode-Eesti rannikureostus tõi aga naftatransiidiga kaasnevate ohtude pikaajalise alahindamise…."

Ju mõtles president ohu all transiiti. Ohustatud pole üksnes keskkond, vaid ka kodanike tervis ja omand. Reaalne oht ei ole ainult merel, vaid seoses ohtlike vedudega ka Tallinnas, Paldiskis, Tartus, Tapal, Narvas jt tihedalt asustatud raudteeäärsetes piirkondades.

President ei ole ainult esindusisik, kes võtab vastu paraade, korraldab pidulikke vastuvõtte, jagab autasusid. Presidendil on ka riigikaitse kõrgeima juhi kohustused, tema pädevusalas on riigikaitse nõukogu, mis peaks analüüsima riigi julgeolekut ähvardavaid ohte. Selle kohta tahtiski infot ohtlike vedudega tegeleva töörühma esindaja.

Vastus teabenõudele oli arusaamatu. Presidendikantselei töötajad märkisid, et riigikaitse nõukogu dokumendid loetakse piiratud juurdepääsuga materjalideks ja need on valdavalt tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks. Seda meedias kajastatavate probleemide kohta! Üldsõnalistest pressiteadetest ei selgu, kuidas on nõukogu reageerinud julgeolekut ohustavatele märkidele.

Riigi julgeoleku tagamise usaldusväärsus on seatud ohtu. Ametkondade koordineerimatu tegevus(etus) ja ebaadekvaatne reageerimine ilmsetele ohumärkidele ei ole rahuldav. Põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus elule, vabadusele ja isiklikule turvalisusele! Kas seda ei pidanudki president silmas oma pidupäevakõnes?

Autor: Heldur Unt