Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Üks küsimus
Eramurajoone ja maju on Eestis väga erinevaid ning nende ilmed on täiesti seinast seina. Leidub maailmatasemel tipparhitektuuri, kahjuks aga ka päris palju täielikku saasta - nn kataloogimajasid ja isetegevust. Paljudes maarajoonides on olukord ikka üpris vilets. Viimasel ajal on õnneks siiski hakatud näiteks Tallinna ümbruse piirkonda ehitama tasemel arhitektuuriga hooneid, samuti paraneb asi tasapisi Tartu lähistel. Nii et tahaks loota, et pikapeale liigub asi ikkagi paremuse poole.
Eesti eramurajoonide ja kortermajade olukorrast võib tuua üsna erinevaid näiteid ja ühe mütsiga lüüa ei olegi võimalik. Vahel mõnest majast mööda sõites paneb küll imestama, kas selle arhitekt üldse kunagi koolis on käinud või kas ta arhitektuurist üleüldse midagi teab. Samas suudab mõni teine hoone üllatada sellega, et on suutnud keskkonda ja miljöösse ideaalselt sulanduda. Selliseid positiivseid näiteid olen tähele pannud Pärnus, samuti Tartu kesklinnas.
Olen märganud maju, mis oma välimuse poolest sobiks paremini kusagile metsa sisse kui kesklinna piirkonda. Aga üldiselt leian, et eks hoone välisilme oleneb suurel määral ka selle omaniku rahakotist, millised võimalused kellelgi on.
On ühte ja teist - leidub nii pärleid kui ka kohutavat kataloogikaupa, kõik oleneb piirkonnast ja majast. Aeg-ajalt võib kogeda rõõmsat äratundmishetke, kui satud nägema midagi tõeliselt ilusat, aga enamik hooneid on siiski üsna keskpärased.
Arhitektuur hakkab minema mõistuspärasemaks, ehkki päris rahuldavate tulemusteni on veel pikk maa. Üldjuhul on nii, et ilusate hoonete arhitektid on ikka ühed ja samad.
Autor: ÄP