Valitsused vaatasid ohust mööda

Siseministeeriumi nõuniku kohusetäitja Lauri Taburi sõnul on ministeeriumil naftareostusega toimetulemiseks juba aastaid operatiivplaan, mille põhjal hangiti ka tehnikat.

Samas viitas ta, et paljud tehnikaostu ettepanekud ei ole varem leidnud valitsuse tuge ja on seetõttu jäänud realiseerimata. Parem pole olukord ka täna.

"Mingit suuremat rahasüsti pole saadud… Kõik need reostustõrjelaevad ja reostustõrjetehnika on hetkel edasi lükatud olulisemate prioriteetide pärast," lausus Tabur.

Samal seisukohal oli ka keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja Indrek Tamberg, kes ütles, et mingit suuremat reostustõrjetehnika ostmist pole olnud, sest valitsused ei näinud piisavalt suurt ohtu, mis oleks investeeringuid õigustanud.

"Miks meie ettepanekutele ei reageeritud, peab poliitikutelt küsima. Ettepanekuid tehti mitmelt poolt - nii siseministeeriumist kui ka keskkonnaministeeriumist. Meie ütlesime, et peaks seda tehnikat varuma ja uuendama. Selle jaoks riigieelarvest raha ei leitud," rääkis Tamberg.

Tekib küsimus, et kui juba aastaid on riigi valitsejad teadnud meretransiidi hüppelisest kasvust Soome lahel ja sellega seotud ohtudest, siis miks pole juba varem sellega tõsiselt tegeldud ja tehtud ohu kasvuga võrreldavaid investeeringuid.

Seda, kui palju meil on viimastel aastatel reostustõrjevahenditesse investeeritud, on üsna keeruline kindlaks teha. Kui Äripäev üritas siseministeeriumist teada saada nimetatud investeeringute suurust, vastati sealt, et kuna need investeeringud on mitme muu valdkonnaga seotud, läheb nende kindlakstegemiseks päevi.

Viiteid selle kohta, et riik oli madalast reostustõrjevõimest teadlik juba pikka aega, võib aga leida juba aastate tagant.

Näiteks kirjutas riigikontroll 2004. aasta novembris avaldatud aruandes, et kuigi naftavedu Eesti sadamate kaudu suurenes 1993.-2002. aastal ligi 20 korda, on Eesti reostustõrjevõimekus pärast 2000. aastal Muuga sadamas tanker Alambra reostusjuhtumit hoopis langenud. Põhjusteks nimetas riigikontroll lohakust ja koordineerimatust.

"Madala reostusvõimekuse valguses on riigile eriti valus see, et ka olemasolevat varustust hooldatakse lohakalt. Näiteks jäeti puhastamata osa Alambra naftareostuse likvideerimisel kasutatud tehnikast, mistõttu see muutus kasutamiskõlbmatuks ja keskkonnainspektsioon kandis maha 66 000 krooni ulatuses varustust. Osa varustusest on endiselt korda tegemata, sealhulgas üks avamere õlikorjekassett, mis soetati 1997. aastal 4,3 miljoni krooni eest," kirjutas riigikontroll.

Ametile heideti ka ette, et see muretses küll 23,5 miljoni krooni eest reostustõrjeks uusi poomirulle, kuid neid ei saanud kasutada, kuna puudusid laevad, kuhu selline tehnika oleks mahtunud.

Riigikontrolli aruanne lõppeb hoiatusega, et Eesti riik on ulatuslikku reostust võimeline likvideerima ainult välisriikide abiga.

Eesti riigi madal reostustõrjevõime on jõudnud ka välisajakirjandusse, kriitiliselt on sellest kirjutanud muu hulgas Soome ajakirjandus.

Sel talvel aset leidnud kaks suurt naftareostust on lõpuks valitsuse tähelepanu köitnud. Eile andis keskkonnaminister Villu Reiljan kohtumisel rahandusminister Aivar Sõerdiga allkirja siseministeeriumi taotlusele muretseda piirivalvele ja päästeametile lisavahendeid reostuse avastamiseks ja tõrjeks. Kokku saavad ametid selle aasta jooksul lisaeelarvest, eelarvest ja reservfondist selleks otstarbeks üle 121 miljoni krooni. Minister Reiljan teatas eile: "Keskkonnaministrina olen alati toetanud rahasummade eraldamist Eesti reostustõrjevõimekuse suurendamiseks. Pean seda valdkonda äärmiselt oluliseks, mistõttu olen valmis oma toetusavaldusi kordama ka edaspidi."

Eelmisel nädalal sai siseministri allkirja "Valitsemisala arengukava 2007-2010", mis käsitleb muu hulgas riigi reostusetõrje võime suurendamist.

Paari aasta eest lõppenud kohtuasjas sai riik keskkonnareostuse tekitajalt esmalt nõutud 45 miljoni krooni asemel kordades väiksema summa.

2004. aasta veebruaris oldi jõudmas kokkuleppele, et tankeri omanikfirma maksab nafta koristamise kulude katteks ja saastetasuks kokku 12,2 miljonit krooni.

Malta äriühingu Capri Marine Ltd tanker Alambra lekitas 2000. aasta septembris Muuga sadamas merre 250 tonni toornaftat, tekitades ulatusliku reostuse.

Kõik reostuse koristamise kulutused sai Eesti riik tankeri omanikult tagasi, trahvisumma jäi siiski saamata.

Eesti riik nõudis Alambra omanikult Capri Marine Ldt-lt ligi 50 miljonit krooni, millest saastetasu oli 45,1 miljonit krooni ja reostuse likvideerimiskulud 3,3 miljonit krooni.

Riigi nõuetele lisandub veel Tallinna Sadama miljonitesse kroonidesse ulatuv nõue.

Kütusefirma E.O.S. nõudis Capri Marine'ilt kokku 29 miljonit krooni kahjutasu, sest Alambra pikaajaline seismine Muuga sadamas takistas firma äritegevust. Kütusefirma Termoil nõudis samadel põhjustel Capri Marine'ilt 9,7 miljonit krooni.

Ka riigikontroll heitis juba 2004. aastal ette, et Alambra laevaõnnetuse puhul jäi saastetasunõuetest riigil saamata ligi 37 miljonit krooni ja poolte kokkuleppel saadi vaid 19% nõutust.