Kolmapäev 22. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Jalakõlgutus kahekümne seitsmendal korrusel

Teet Reier 29. märts 2006, 00:00

Mida ülespoole, seda enam kinnistub pilk aga põrandale ja seintele. Inimesele, kes tunneb end turvaliselt kuni kolmanda korruseni, pole sõit kahekümne kolmandale korrusele just eriti meeltmööda. Eriti kui taustaks kõlab selline jutt:

"Eile käis meil siin üks komisjon ja sõitis ka liftiga üles. Viisteist inimest, sama palju kui kandevõime. Üleval hakkas lift kõikuma ja kõik hakkasid paanikas väljapääsu otsima…"

"Huvitav, kas ehitajad ikka lõpulüliti panid?"

Lõpulüliti on see vidin, mis lifti ülemises punktis peaks peatama, et ta pulga otsast maha ei sõidaks. Lift, millega meie sõidame, pidavat siiski üks uuemaid olema ja lõpulüliti tundub ka paigas olevat.

Igatahes saabume me õnnelikult kuhugi kahekümne teise korruse kanti. Sealt edasi saab ühe korruse mööda treppi ülespoole.

"Vaadake ette, mitte kõik põrandasse jäetud avad pole tähistatud." Tõesti, siin-seal on avasid, mis presendi või kilega kaetud. Õnneks ei jää jalge alla neist ükski.

Kõrghoone viimasele korrusele pääsemiseks tuleb aga lahkuda turvaliselt pinnalt ja ronida mööda puittaladele toetuvat treppi maja välisküljelt. Ukseavast välja piiludes jõuan mõelda, et kas minna või mitte, minna või mitte...

"See on üks kindlamini ehitatud asju üldse," kostab ülevalt poolt.

Tuleb minna. Jalge alla haigutab oma viiskümmend meetrit tühjust, tuul vilistab ja kõrvaltorni ehitusel käib kõva keevitustöö. Väikesed inimesed ja veelgi väiksemad sädemed.

Ülemine ehk siis hetkel kahekümne viies korrus on veel täiesti avatud planeeringuga. Ja milline vaade, milliste miljonite eest! Radisson ja Ühispank hakkavad kahvatuma, Olümpia katusele saab ka vaadata.

Sellest, mis saab siis, kui veel viis korrust lisandub, pole mõtet mõeldagi.

Austusest Oleviste kiriku vastu jääb ehitis tolle kõrgusest siiski mõned meetrid madalamaks.

Kuna on lõuna, pole ühtegi töömeest katusel näha, vaid värske betoonivalu on külma kaitseks presendiga kaetud.

"Eks tänavune talv ole betoonitöid tugevalt seganud, kui kraad langeb alla miinus viieteistkümne, tuleb töö pooleli jätta."

"Ma ei saa aru, mis valemiga nad sellise külmaga seda betooni nii kõrgele suudavad pumbata?"

"Kurat, kui see mikserauto tõstetorusse ära peaks külmuma, siis milline kahju, selliseid autosid on Eestis mõned, rääkimata sellest, et nad miljoneid maksavad..." kuuldub taustalt.

Viimaste korruste ümber on kollane puitkilpidest vöö. Selleks et tuult hoida ja ka selleks, et ülevalt alla pudisevad kivikamakad ja tööriistad kukuksid vaid mõned korrused allapoole, mitte enam.

Pole erilist fantaasiat vaja, et kujutada ette, mis saab siis, kui mõni betoonitükk peaks seitsmekümne meetri pealt kellelegi pähe potsatama.

Vahel potsatavad ka inimesed.

"Kui nad esimesel korrusel alustavad ja töödega kahekümnendale jõuavad, ei saa nad enam ise ka aru, mida tähendab sellisel kõrgusel töötamine."

"Enamik potsatajaid (nendest, kes alla kukuvad) on ikkagi vindised…"

"Ja mida sa siin kontrollid, hommikul on mehed kained, aga lõunalt tagasi jõudes juba kenad promillid sees."

"Näiteks ei viitsi kraanajuht mööda redelit õhtul alla ronida, vaid sammub selle asemel hoonesse hoopis raudtoru pidi, mis kraanat majaseina külge toetab…" räägitakse mulle asjaolude selgituseks.

Allatulek on juba palju meeldivam. Ilmselt on ehitajate kõrguse põlgamise tõbi nakatanud ka mind.

Õhtul rongis koju sõites istuvad mu vastas kaks noort meest. Libistavad õlut ja räägivad maailma asjadest. Jutust selgub, et nemadki parasjagu Tornimäe kõrghoonel tööl.

"Ega vist sellise külmaga seal eriti meeldiv pole, tuul ka kogu aeg tõmbab…" arvan mina.

"Ähh, kui ise kärakaga ei soojenda, siis võtaks külm kindlasti ära," ütlevad nemad. Õlu on otsa saanud. Nüüd võetakse juba Aramist.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:12
Otsi:

Ava täpsem otsing