Mille eest makstakse palka kauba komplekteerijale?

Tänapäevases laos teeks töö ära 40-70% väiksema inimhulgaga, kui kasutada tellimuste komplekteerimise uuemaid lahendusi liikumiskiiruse ning kaupade korjekiiruse tõhustamiseks või sootuks üht või teist kaubad-komplekteerijani-(ehk goods-to-operator-)süsteemi.

Kuna staatilise kaubapaigutuse ehk operator-to-goods-lahenduse korral on komplekteerimiseks läbitavad vahemaad mõõdetavad kümnetes kilomeetrites, on korjel kasutatav liikumisvahend väga tähtis.

Kaubaaluste teisaldamiseks mõeldud tõstukitega on tellimuste komplekteerimine ebaefektiivne ja ajamahukas. Nendega saab aluseid laadida riiulitele ja autodele - tõstuki põhifunktsioon on aluse tõstmine ja vedu. Kui püüda riiulitelt tüki kaupa võetud kaupadega sellisel tõstukil olevat alust täita, on see ebamugav, sest kaubaalus on ühel pool, juhtkangid aga teisel pool tõstuki masti.

Tellimuste kiireks ja sujuvaks komplekteerimiseks kasutatakse elektri jõul liikuvaid kärusid ja/või korjetõstukeid. Korjetõstukitel on juhtimise ja korje funktsioonid viidud võimalikult lähestikku. Madalkorjetõstukitel on ergonoomia ühendatud ajavõiduga.

Siin tõstetakse alust nii palju, et inimene ei peaks kummardama, töötajal on võimalik üles-alla liikuda kuni kolme meetri kõrguselt noppeks ehk kuni 70 cm maast kas siis tõstetaval platvormil või redeliastme abil tõstuki või korjekäru küljes. Kaubaaluseid selle tõstukiga riiulisse panna ei saa, küll aga on võimalik näiteks topeltpikkade käppade abil kahte alust korraga komplekteerida.

Kesktaseme korjetõstukitel sõidavad paralleelselt üles inimene korvis ning aluse kandmiseks käpad, mis tihti samal mugavuse eesmärgil tühja alust kõrgemal hoiavad, aluse täitudes aga allapoole laskuvad. Inimese seisutasapind tõstetakse kuni kahe meetri kõrgusele.

Kõrged korjetõstukid muudavad kogu lao aktiivlaoks, kuna nende kõrguse ülemine piir asub 10-12 m juures. Alusekohti, milleni korje ulatub, loetakse aktiivkohtadeks, ülejäänu on n-ö puhverladu. Samas kehtivad neile tõstukitele väga ranged turvanõuded, kuna inimene on kõrgel ja oht suur. Seetõttu on nad tehniliselt komplitseeritud, hinnatase kõrge ning väljaspool riiuleid kohmakad, praktiliselt kasutud.

Kõrgete korjetõstukite turvatagatiseks on suured gabariidid sõidu suunas ja suur mass põrandal ning kiirel liikumisel lukustuv rool. Sellegipoolest on need kõrgete riiulite vahel äärmiselt efektiivsed. Sealt edasi peab komplekteeritud kaubad toimetama konveieri või muud tüüpi tõstukid.

Sõltuvalt kaubast ja tellimuse suurusest ei komplekteerita kaupa mitte alati alustele, vaid ka väiksematesse ühikutesse, näiteks kastidesse või karpidesse. Kastid-karbid aga veeretatakse korjeringile tihti ühe- või mitmetasapinnaliste korjekärudega, kus ühel kärul võib isegi olla üle saja pisitellimuse lahtri korraga. Selliseid riiulkärusid, nagu ka laialt levinud ratastel restkonteinereid, saab ühe või mitme kaupa sõidutada spetsiaalsete minitraktorite ehk teisaldajate (tow-tractors) abil.

Probleemideks on siin toote identifitseerimine ning sealt tulenevad vead, optimaalseima korjeteekonna määramine ja komplekteerimislehe füüsiline täitmine.

Kiirema ja veatuma võimalusena pakutakse juba laialt levinud triipkoodide kasutamist või mu id elektroonilisi tuvastamisviise, suhteliselt uudse võimalusena kasutatakse häälkäskluste süsteemi. Viimane toimib kõrvaklappidest tuleva, optimaalse teekonna järjestuses toodete komplekteerimise infona, mis ühtlasi võimaldab mõlemat kätt ainult kauba tõstmiseks kasutada.

Alternatiivina pakutakse spetsiaalseid prille, mille klaasi sisepinnal kuvatakse arvuti ekraan, kuid see on veel lõpuni arendamata, kallim ja oluliselt õrnem lahendus. Mõne ettevõtte puhul, kus kogu sissetulev kaup tuleb ümber jagada ja edasi lähetada, on parim lahendus täisautomaatne sorteerimisliin. Sellel identifitseeritakse näiteks transportöörlindil läbi spetsiaalse värava liikuv toode triipkoodi, kaalu, mahu või mõne muu parameetri järgi ning antakse liinile automaatne teade, misjärel toote vastava sihtkohani jõudes suunab nookur selle lindilt kõrvale.

Nii näiteks töötavad postisorteerimiskeskused. Pakid sorteeritakse automaatselt triipkoodi alusel ning lükatakse lindilt erinevatesse konteineritesse, mis siis sõidavad autodega üle Eesti laiali.

Kaubad-komplekteerijani-süsteem on paratamatult seotud FIFO või LIFO riiulisüsteemi kasutamisega, mis kujutab endast gravitatsiooni põhimõttel töötavat riiuliteplokki, mille veerevad rulltasapinnad on olenevalt kauba raskusest paigaldatud 3-7% kalde all. Kui riiulit laetakse teiselt poolt, kui kaupa välja võetakse, on tegu FIFO ehk läbivoolusüsteemiga. LIFO puhul laetakse kaupa samalt poolt, kust toimub korje. Sellised dünaamilised süsteemid annavad mõõtmiste tulemusena ligikaudu 40% ajalist võitu kogu korjetsüklis.

Väiksemate detailide tüki kaupa käsitlemiseks, näiteks elektroonikatööstuses ja mitmete tööstuste varuosade laos, sobivad kaubad-komplekteerijani-süsteemidest enim vertikaalsed riiulkarussellid ning samalaadsed liftitornid, näiteks Megalift ja Megamat.

Karussellid ja liftitornid on kinnised, iga toode siseneb ja väljub kontrollitult. Kinnine torn tähendab ka kontrollitud keskkonda - temperatuuri, niiskust, valgust, tolmu jm. Siin on eksimisvõimalus minimaalne isegi tooteid mittetundval isikul. Märgulampide süsteem teatab kiiresti ja täpselt, millisest karbi lahtrist mitu eset võtta.

Praktikas on välja kujunenud mitmeid efektiivsust tõstvaid komplekteerimistehnikaid. Näiteks saab komplekteerida paralleelselt ehk nii, et ühe ja sama tellimuse detaile korjavad paralleelselt mitu noppijat, kellest igaüks töötab oma piirkonnas. Nii saab muuta aega tellimuse sisseandmise ja selle täitmise vahel võimalikult lühikeseks.

Töötaja spetsialiseerumine ning töötamisala piiritlemine tähendab vähem käimist ja tuttavamaid kaupu, sellega saab piirata ning konkretiseerida töötaja vastutusala - näiteks kalli elektroonika juurde pääseb vaid kindel inimene jne.

Tellimusi saab komplekteerida kas ühe- või kaheastmeliselt. Viimane strateegia on mõeldud selliste tellimuste kokkukorjamiseks, kus iga tellimus sisaldab ainult mõnda eset väga suurest kaubasortimendist. Esmalt korjatakse kokku ühte ja samasse kaubagruppi kuuluvad tooted või detailid. Teise sammuna grupeeritakse tooted ümber vastavalt tegelikele tellimustele.

Kaheastmelist komplekteerimisstrateegiat tasub kasutada näiteks auto varuosade puhul. Lambipirne ei saa kuigi edukalt komplekteerida keredetaile või summutitega.

Milline on keskmine investeering spetsiaalsesse lahendusse ning milline tasuvusaeg?

Tasuvusaega kalkuleerides tuleks vaadata mitme inimese töö süsteem ära teeb ning korrutada kavandatav investeering näiteks nende töötajate viie aasta palgakuluga, kui seadme liisinguperioodi pikkuseks on samuti viis aastat.

Kui igakuine liisingumakse tuleb enam-vähem sama või ka veidi suurem, ongi - arvestades puhkusi, haigusperioode, palgatõusu - seadme (korjetõstuki või laoautomaadi) soetamine majanduslikult tasuv. Lisaks annavad need süsteemid 20-70% ruumi kokkuhoidu, mis tähendab väiksemaid kommunaalkulusid. Garanteeritud on vigade oluline vähenemine, turvalisuse märgatav tõus ja parem kontroll laoseisu üle.

Tavapäraselt sisustatud laos kulub korjetöö ajast ca 10-20% info lugemisele, 20-30% kauba võtmisele ning 50-70% kaubani liikumisele. Võrreldes selle sektori jooksvaid kulusid, on palgakulu laoseadmete kuluga võrreldes julgelt üle poole. Uuemad lahendused võimaldavad kesisemate eeldustega komplekteerijal saavutada kordades paremaid tulemusi.

Kas tellimusi saaks sellises laos komplekteerida efektiivsemalt? Kindlasti. Kui üks tehas toodab näiteks 200 eri nimetust kaupa ning 20 komplekteerijat sõidavad laos elektrilise kahvelkäruga igaüks vahekäikudes maha keskmiselt 20 kilomeetrit päevas, teeb see kokku 2000 läbitud kilomeetrit nädalas. Lisaks muule kipub inimfaktor tekitama mitmeid kõrvalprobleeme.

Autor: Tarmo Tuisk