Osten Tor - ehituskummitusest kortermajaks

1980. aastate lõpul alustas sellel krundil Eesti NSV Põllumajandusministeerium infokeskuse hoone rajamist. Krunt tarastati, karkassivaiad rammiti maasse, jõuti üksjagu vahelagede paneele ja isegi esimese-teise-kolmanda korruse seinapaneele külge monteerida, kui Nõukogude riik läks looja.

Sarnaselt Viimsi kalurikolhoosi uue peahoone ja Mustamäe haigla juurdeehitusega sai ka sellest ehitisest lahtise saatusega tondiloss.

Lootusekiir säras 1990. aastate algul, kui karkassi omandas AS Talu, mis oli omakorda suuraktsionär jäätise- ja lihatootmisega tegelevas firmas Estcompexim. Finantseerijaks Alexander Kofkin.

Vahepeal omandasid mornilt seisev raudbetoonkarkass ja seinajupid äkitselt rohelise värvuse. 1995. aastal ostis poolelioleva ehitise Soome ärimees Ismo Ojala, kes moodustas selle haldamiseks firma AS Satabild. "AS SRV Kinnisvara ja AS Satabild (I. Ojala) sõlmisid 23. märtsil 1995 omavahel lepingu, millega AS Satabild volitas ASi SRV Kinnisvara tegelema poolelioleva ehitise edasiarendusega," seletab hoone ja krundi praeguse valdaja SRV Kinnsvara nõukogu liige Alvar Ild.

Ojala, kes ise lubas ehitise saada valmis aasta lõpuks, andis pooleliolevale rajatisele nimeks Osten Tor (saksa keeles idavärav). Kõlava nime ja roheka unelma pidi muutma käegakatsutavamaks hiiglaslik tulevase superärimaja palet kujutav uhke valgustusega reklaamplakat.

Valmiv ärimaja pidi sisaldama luksuskortereid, katuseaedu, basseini, helikopteri maandumisplatsi. Hoone ühe ruutmeetri hinnaks planeeris Ojala 7000-8000 toonast Soome marka, mis kohalike kinnisvaraekspertide hinnangul oli siinsetes oludes liiga kallis.

Võrdeliselt hõimurahva ärimehe ettevõtlikkuse raugemisega hakkas särav reklaamplakat aina enam luituma ja lagunema.

25. novembril 1997. aastal ostis SRV Kinnisvara, mis ise samuti Soome juurtega (kuulub SRV Yhtiöt OYj koosseisu), ASi Satabild.

Koos ostuga saadi päranduseks linna tasunõue poole Pärnu maantee sõidurea sulgemise ja bussi ootekoha asupaiga muutmise pärast. 1992. aastast pooleldi suletud sõidurida kasutati vahelduva eduga kraanade liikumismaana, iga-aastane tasu selle eest laekus kuni Ojala lahkumiseni Osten Tori juurest.

Järgnenud vaidlused linnavalitsuse ja SRV Kinnisvarale kuuluva ASi Satabild vahel lahenesid pikapeale. "Asjale aitas mingil määral kaasa ka see, et Lõunaväila ei pikendata selle ristmikuni," lisab Ild.

Ehkki 1998. aastal tunnistas Tallinna linnavalitsus aastaid seisnud pooliku hoone juba varisemisohtlikuks ja nõudis karkassi lammutamist, oli Ildi kinnitusel konstruktsioonide seisund TTÜ ekspertide meelest hea.

Osten Tori saagale lisab vürtsi ka tõsiasi, et aastaid tegelesid erinevad ettevõtjad tondilossistuva moodustisega, mis tegelikult oli vallasvara. Ildi sõnul oli väga suuri probleeme maa erastamisega ja ühise arusaamise kujundamisega Tallinna linnaplaneerijatega poolelioleva hoone saatuse küsimustes.

13. detsembril 2000 algatati Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 4935-k kinnistule Pärnu mnt 110 ja 110a detailplaneering, mille koostas Arhitektuuribüroo Künnapu & Padrik AS. Detailplaneering võeti vastu Tallinna Linnavalitsuse 12. detsembri 2001 korraldusega nr 5242-k.

Ildi väitel kulus arhitektuuribürool detailplaneeringu tegemiseks 6-7 kuud, kuid pea kaks aastat kestis detailplaneeringu kooskõlastamise protsess, mis lõpuks päädis Tallinna linnavolikogu otsusega 2. mail 2002.

Märtsis 2002, kui detailplaneeringu kooskõlastamine hakkas ühele poole saama, nentis toonane SRV Kinnisvara arendusdirektor Indrek Toome, et büroopindadele suurt turgu pole, seega olevat lahtine, mis tulevasesse hoonesse tuleb, kuid kindlasti ei pidavat jääma nimeks Osten Tor.

Turuolukorra muutust kinnitab märtsis 2006 ka Ild: "Sellel ajal, kui kehtestati detailplaneeringu lähteülesanne, oli turul kõrge nõudlus büroopindade järele, mistõttu sai valitud eesmärgiks kaubandus- ja büroopindade loomine. Kogu detailplaneeringuga seotud protsess kestis aga 2,5 aastat ja selleks hetkeks, kui linnavolikogu plaani kinnitas, oli turg otsustavalt muutunud ja seetõttu on täna hoone kasutus vastavuses kaasaja turu nõuetega."

Nüüd müüakse kortereid Pärnu mnt 110 kõrghoonesse, millel ikkagi nimeks Osten Tor. "See nimi jäi rahva teadvuses pika aja (ca 10 aastat) jooksul kõlama ja seetõttu pidasime seda mõistlikuks, silmapaistvale arhitektuursele objektile sobivaks," selgitab Ild.

Ehkki juba märtsis 2002 lootis Toome, et uue hoone ehitus algab samal aastal, jõuti vana pooliku karkassi lammutamiseni alles 7. aprillil 2003. Hoone ehitusloa väljastas linnavalitsus 29. aprillil 2004. Veel mõni aasta tagasi arutati linnavalitsuse tasemel uut hoonet teenindava parkimismaja püstitamist 1340ruutmeetrisele kinnistule Tondi tn 10. Selleks tuli rajada Tondi tänava alt uue kõrghooneni tunnel, mis omakorda ähvardas suunata ehitamise ajaks trammid ümber pöörama hoopis Kohila tänava kanti.

Parkimismaja ehitussoovi varjutas Magdaleena tänava lasteaia protest mahavõetava haljastuse pärast, kuid sellelgi teemal saavutati lõpuks omavahel kokkulepe. Seevastu nüüd valmib hoone lõplikul kujul ja sinna juurde ei mahu midagi, teatab Ild.

Uue madalast osast ja torniosast koosneva kortermaja ehitus algas 2004. aastal Mutanen-Salminen-Vaarna OY ja KPME OÜ koostöös valminud projekti järgi. Madalam osa peaks valmima märtsis ja torniosa juunis.

Uuel hoonel on 15 korrust, 147 korterit ja 72 parkimiskohta. Läbi mitmete muundumiste kõrgeks kortermajaks vormunud kunagine infokeskus sai kummituslikult kõvaks pähkliks mitmetele.

"Põhjuseid on mitu ja kindlasti oli suureks mõjutajaks poolelioleva hoone moraalne vananemine. Krunt on oma kujult väga keeruline ja see ühtekokku tähendas seda, et oli vaja suuri rahalisi ressursse ja oskusi asja edasiviimiseks," püüab Ild olukorda avada.