Reega Tartust Tallinna

Peruu visionäär Octavio Mavila on sõnastanud majanduse arengu kümme käsku: kord, puhtus, täpsus, vastutustunne, saavutused, ausus, teiste õiguste austamine, seaduse austamine, tööeetika ja kokkuhoidlikkus. Väga sümpaatne vooruste bukett. Kas neid ei sobiks rakendada ka Eestis, kus samuti tahetakse jõukaks saada? See pole nii lihtne. Sest küsimus on: kes nad kehtestab?

Suurim probleem pole head reeglid, neid on lademes, vaid alus. Aksioloogia. Miks ma peaksin nii või teisiti käituma? Miks? Archimedese ütlus - andke mulle toetuspunkt, ja ma kaalun üles kogu maakera - oli mõeldud füüsika jaoks, kangi põhimõtte illustreerimiseks. Aga see sobib suurepäraselt ka eetika ja moraali jaoks - kui oleks toetuspunkt, võiks liigutada masse. Aga kui ei ole, vehid niisama oma kangiga.

Asi on selles, et väärtussüs-teemi südamik on alati aksioom, mida ei ole tarvis tõestada. Ei saagi tõestada, vaid tuleb endastmõistetavana aktsep-teerida. Nagu matemaatika aksioome.

Muiste tavatseti moraalinõudeid põhjendada religioosselt. Absoluutselt suveräänne jumalus andis apodiktilised käsud, nagu Moosesele Siinai mäel. Eestis kuuleb vahel õhkamist, et rahvas peaks pidama kümmet käsku, siis oleks kõik korras. Võib olla üsna kindel, et selline kurtja ei ole ise neid kunagi (mõttega) lugenud, täitmisest rääkimata, sest esimene käsk kõlab: "Mina olen Isand, sinu Jumal! Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval!" See käsk kaalub teised üles, ja kui ta jääb kasutuna kõrvale, siis ülejäänud ripuvad õhus. St nad kehtivad küll, sest on üldinimlikud minimaalse talutava käitumise normid - ära mõrva, ära varasta -, ent neid tuleb põhjendada teisiti, ratsionaalselt. Nende taga ei ole jumalik autoriteet. Ja nende täitmist ei tingi enam püüe pääseda põrgust. Seepärast on ka naiivne soov parendada laste elukombeid usundite paleti tutvustamisega koolis. Kui karistav Jumal on saadetud kolikambrisse, siis seal ta küll ei saa olla vundamendiks argielu reeglistikule.

Kõik on kõigega seotud. Euroopa sekulariseerumine on kulgenud rööbiti majanduse õitselepuhkemisega. Gunnar Myrdal jõuab raamatus "Asian Drama: An Inquiry into the Poverty of Nations" järeldusele, et religioonist tingitud tegurid on peamiseks takistuseks moderniseerumisele. India kastisüsteem muudab ebavõrdsuse eriti jäigaks ja järeleandmatuks ning tugevdab töö suhtes valitsevat põlgust ja vastumeelsust. Ta usub, et piiratud identifitseerumise ja usalduse raadius toodab korruptsiooni ja onupojapoliitikat.

Moderniseerumise tempo islamimaades on olnud aeglane. Kirjaoskamatus, eriti naiste seas, on ikka väga kõrge, samuti laste suremus ja rahvastiku juurdekasv. Türgi on ainus, mis läheneb nüüdisaja pluralistliku juhtimise standardile. Islami mahajäämust kultuuriliste teguritega seostanud Bernard Lewise järgi on seal ettevõtlikkus, eksperimenteerimine ja originaalsus alla surutud. Iraani, Iraagi jt demokratiseerimiseks oleks vaja nad kõigepealt sekulariseerida. Alusteni.

Samasugune aegunud ning postindustriaalse majanduse arengut takistav institutsioon on eluaegne monogaamia. Ponnistusi päästa meeste ja naiste vahelisi traditsioonilisi suhteid perekonnas ja kutsetöös iseloomustab selge vastuolu modernsete, demokraatliku põhikorraga ühiskondade nüüdseks õiguslikult sätestatud põhimõtetega, mille järgi ebavõrdsust ei saada sünniga kaasa, vaid omandatakse töö ja saavutuste läbi, milleks on kõigil võimalus. Samas pisendatakse protsessid peresuhetes privaatseks nähtuseks, jättes kõrvale nende süvaseose sotsiaalse ja kultuurilise moderniseerumisega.

Asjaosaliste jaoks on pere purunemine (vahel) traagika. Kas seda saaks vältida? Ettepanekutes, kuidas perekonna mõranevat harmooniat jälle kokku liimida, peegeldub sinisilmsus. Mõned arvavad, et abi oleks spetsiaalsest perekonnakasvatusest. Teised jälle, et kui meil on kord piisavalt abielunõuandlaid ja teraapiaasutusi, saadakse probleemidest kindlasti jagu. "Perekonna kriisi" patuoinaks tehakse küll pornograafia, küll beebipillide legaliseeritus, küll feminism, ja vastavalt sellele nõutakse ka vastumeetmeid. Ajalooline areng ja ühiskondlikud seosed jäävad vaateväljalt täielikult välja.

Moderniseerumine pole aga - kasutades Max Weberi võrdlust - voorimehe troska, millest võib järgmise nurga peal väljuda, kui ei meeldi. Ulrich Beckil on kindlasti õigus: kes tahab taastada tuumikperekonda, peab naiste emantsipatsioonile lõpu tegema. See tähendab: naised mitte ainult varjatult - nt emapalga abil või koduperenaisestaatuse mainet tõstes -, vaid avalikult välja tõrjuma nii tööturult kui hariduse omandamisest. Palgaerinevusi tuleks suurendada, juriidiline võrdõiguslikkus tühistada: peaks vaatama, kas hädad ei alanud juba üldise valimisõigusega. Mobiilsust, meediat ja infotehnoloogiat tuleks piirata või koguni ära keelata. Jne.

Sellega ei ole muidugi keegi päri, kõige vähem tööandjad. Põhjendatult, sest teed tagasi ei ole. Loomulikult jääb igal ajastul inimesele ka väike mänguruum - näiteks, kas olla viisakas või mühakas jms. Kuigi, teenindajale on keep smiling kohustuslik. Ent meie ei kehtesta reegleid, vaid elu (=majandus) kehtestab reeglid ja viimsed väärtushinnangud meile. Loogilised ja raudsed. Tsaariaegse hõberubla saad vahetada eurodeks, kuid kopikad huvitavad üksnes numismaatikut. Kui tedagi.

Ehk saab seda pildiga paremini öelda. Eestis näeb hobust vaid ratsaklubis ja hipodroomil. Mõnel metsavahil on ka. Ja kui ta teeb su lastele kuljustega saanisõitu, on jube lahe. Aga suksuga saab sõita vaid külavahel, sest maantee on liivatatud. Kujutlegem nüüd mõnd parteid nõudmas neljarealise Tallinna-Tartu maantee asemele - või vähemalt kõrvale, viienda reana - ökoteed hobustele. Ei aja naerma ka. Asi polegi hobuse hinnas, vaid kogu elustiilis. Läinu on läinud.