Looduslikud värvid annavad kodule uue hingamise

Üks tuttav ütles kunagi: imelik, miks värvimüüjad arvavad, et tahame endale ehitada kodu asemel kosmoselaeva? Igatahes pakuvad nad meile samu materjale, mida kasutatakse suure temperatuurikõikumise ja kiirguse puhul.

Tänapäeva sünteetilised värvid on tihti testitud just nii karmides tingimustes. Tavaelule peavad vastu aga ka hoopis leebemad vahendid.

Sünteetilised värvid moodustavad värvitud pinnale kileja, õhku läbilaskmatu kihi. See aga soodustab niiskuse kondenseerumist ja hallitusseente tekkimist. Viimased on omakorda mürgiks nii sissehingajatele kui ka majale.

Ökoloogilised värvid võimaldavad niiskusel liikuda läbi värvikihi, kiht ise jääb aga veekindlaks (v.a liimvärvid). On oluline, et niiskus ei jääks värvikihi alla, sest see põhjustab värvi koorumist seintelt.

Ökoloogilised värvid sisaldavad looduslikke sideaineid ja lasevad pinnal hingata. Pinna katmine mittehingava kattega põhjustab ehitises liigniiskust.

Värvid mõjutavad ehitise hingamisvõimet ja vastupidavust. Sama oluline on ka nende mõju meie tervisele. Peale selle, et ökoloogilised värvid on toodetud looduslikest materjalidest, mida taluvad ka allergikud ja astmaatikud, loovad nad tänu hingavusele parema elukeskkonna.

Lihtsaim ja kättesaadavaim looduslik värv lubivärv jätab esteetilise, elava välimusega pinna ning filtreerib ruumiõhku. Lubivärv koosneb kustutatud lubjast, veest ja värvipigmendist. Kaseiini lisamine lubivärvile muudab selle tugevamaks ning niiske krohviga paremini seonduvaks. Samuti võib lubivärvile vastupidavuse suurendamiseks ja paremaks katvuseks lisada marmoripulbrit (marmor-lubivärv).

Lubivärvi kasutatakse peamiselt lubikrohvi katmiseks, millega ta väga hästi nakkub ja mille pinda töödeldakse ühtlase imavuse saavutamiseks eelnevalt lubjaveega. Värvipinna uuesti värvimine on väga lihtne.

Lubivärviga ei tohi töötada otsese päikesekiirguse käes: vesi aurustub sooja pinna tõttu väga kiiresti ja pinnale jääb kergesti pudenev lubjakiht. Värv kuivab kiiresti ja katab ühe kihiga.

Lubivärvi võib valmistada ehitusmaterjalide poes müüdavast Saaremaa lubipastast, mida lahjendatakse veega ning toonitakse looduslike, poes müüdavate värvimuldadega.

Värvi toonimisel tuleb arvestada tõsiasjaga, et värv on märjana oluliselt tumedam, kuivades muutub see mitme tooni võrra heledamaks. Seepärast on kaval enne kogu pinna värvimist tõmmata seinale prooviks paar pintslitõmmet ja oodata kuivamiseni.

Liimvärvid koosnevad liimist, kriidist, pigmendist ja veest. Liimvärvide eeliseks on nende odavus ja heade hingamisomadustega värvikile, samuti siidjas valgust peegeldav pind, mis püsib pikka aega värske. Liimvärvi ei saa kasutada niisketes ruumides ega välistingimustes. Pindu saab küll hooldada, aga mitte pesta. Liimvärviga sobib katta kipsi, krohvi või pappi. Puidu peal liimvärv end eriti ei õigusta, kuna värvil puudub piisav elastsus - puidu paisumisel ja kokkutõmbumisel tekivad värvisisesed praod

Algselt jäävad liimvärvid määrima ka pärast värvikile lõplikku kuivamist, mistõttu liimvärv sobib ennekõike lagede värvimiseks. Pärast vee aurustumist hakkab värvikile kuivama ning liimjas pind muutub vähehaaval jäigaks, seega saab liimvärviga mööndustega katta ka seinu. Liimvärvi saab hõlpsalt uuendada seda lihtsalt veega maha pestes.

Kaseiinvärvid on kaseiini baasil toodetud värvid. Värvis tarvitatakse kaseiini liim- ehk sideainena. Kaseiinvärv on vastupidav ning sobib hästi nii puidu, kivi, krohvi, papi kui ka muude materjalide katmiseks. Puidupindade katmiseks lisatakse värvile linaõli, mis annab sellele suurema elastsuse.

Värv on niiskustundlik ega sobi seetõttu välisvärviks. Samas on kaseiinvärv väga tervislik, heade hingavate omadustega, kuivab 2-3 tunniga ning on kerge uuendada.

Ühtlase pinna saamiseks tuleb värvida kiiresti ja pinda eelnevalt niisutades. Kaseiinvärv muutub ajaga aina püsivamaks, värvi kestvust ei vähenda ka seina pesemine. Tavaliselt kantakse värvi peale kaks kihti.

Seega ei ole looduslike värvide valik romantikute igatsus vana järele, vaid nendega säästame me esmalt iseennast.

Autor: Anu Haamer