Soosaar ja tema kaameraga fikseeritud aeg

Selle näituse saatesõnas mõtiskleb tuntud ja tunnustatud filmimees Mark Soosaar: "Aeg enne ja pärast elu. Aimatav. Aeg on võimalik ka ilma inimeseta. Kelle aeg see siis on? Arvan, et elu Maal võib jätkuda ka ilma homo sapiens'ita, kui inimene liiga ahneks või hooletuks muutub. Kes aga siis siin õnnelik on? Loodan, et oma filmide ja piltidega, aga ka seaduseloomega Riigikogus saan maailma natukenegi inimlikumaks muuta."

Mark Soosaar armastab inimesi, eriti lapsi ja väärikaid vanu inimesi, keda ta on tuhandete meetrite kaupa filmilindile jäädvustanud. Juba noore filmitegijana (lõpetas 1970. aastal Moskvas Üleliidulise Kinematograafiainstituudi operaatorina) äratas ta tähelepanu 1973. aastal valminud dokumentaalfilmiga "Kihnu naine" (1975. aastal näidati seda Prantsusmaal, 1990. aastal pälvis Itaalias Nuovo filmifestivalil grand prix).

Tänaseks on Soosaar teinud üle 50 tõsielufilmi (nende on seas ka kunstnikufilmid "Maised ihad" Eduard Wiiraltist, "Liblikapüüdja" Aino Bachist, "Jaan Oad" jt) ning 1980. aastal oma siiani ainukese mängufilmi "Jõulud Vigalas". Kuid Soosaarel, keda on nimetatud ka meheks kui orkester, jagub energiat Pärnu uue kunsti muuseumi tegevuse korraldamiseks, 1987. aastast toob meie suvepealinna antropoloogiliste filmide festivalile parimaid teoseid üle maailma, ta on Riigikogu liige ja paljude näituste kuraator.

Kunstihoone galerii näitus on tema kolmas isikunäitus ning Pärnu uue kunsti muuseumis 2001. aastal eksponeeritud "Surm Mongoolia moodi" ning "Elu Mongoolia moodi" ja "Saarele sündinud" jätk. "Poeetiline, poliitiline, aktuaalne, pisut intrigeeriv, et tema visuaalsed kujundid vaatajani jõuaksid," hindab kunstiteadlane Reet Varblane.

Autor: Tiina Kolk