Motorex tõuseb tuhast

Motorex on viimaste aastatega oma margi tegelikult täis teinud ja kogu üritusel on halb maik juures. Nüüd peaks olema see aasta, kui tõustakse tuhast ja demonstreeritakse, et suudetakse ikka veel olla A ja O siinsel autonäituste maastikul. Loodame, et nii ka on.

Et tegu on järjekordse OICA näitusega, millele panustavad ka autofirmad, on ehk tõepoolest oodata paremat näitust kui mullu. Kas siiski suudetakse pesta maha see halb maik, mis on viimaste aastatega külge jäänud? Viimane näitus oli koguni nii mannetu, et käisid ju lausa jutud sellest, et see oligi viimane Motorex.

Seekordse näituse õnnestumisele peaks kaasa aitama kindlasti ka see, et näituse kallal näevad vaeva neli osapoolt - Orangetime, Eesti Näitused, Motorex ja AMTEL.

Kogu näituse õnnestumise võtmesõnaks võib tegelikult olla AMTELi osalemine korraldamises, sest AMTEL on automüüjaid ühendav organisatsioon.

See aga tähendab seda, et automüüjad ise on mitte ainult osalejad, vaid ka korraldajad. Kui sa oled korraldaja, siis sa ju ei taha, et su üritus lörri läheks ja näed oma stendi kallal enneolematult palju vaeva.

Tohutuks on kasvanud ka ürituse mastaap. Mitte kunagi pole Motorex pidanud laienema Eesti Näituste messikeskusest Lauluväljakule.

Esmakordne on ka kindlasti see, et Lillepaviljon on näituse osa. Eelnevatel aastatel on alati keegi selle eraldi rentinud ja seal omi mudeleid demonstreerinud.

Kindlasti on ürituse mastaap see, mispärast Orangetime'i juhataja Hardi Kinnas tänavust Motorexi Eestis tehtud massiüritustest korraldamise poolelt keerukuselt teiseks peale Eurovisiooni loeb. Suurimaks murelapseks võivad saada kõva häälega väljakarjutud Euroopast renditud kerghallid.

Muudetud on ka seekordse ürituse mõtet. Motorex peaks olema perepäev, kuhu tullakse kogu pundiga ja seal on igaühele midagi. Suurt rõhku on pandud toitlustamisele, kaubandusele ja lastetubadele. Kuivõrd suudetakse eestlaste peadest välja rebida mõte, et Motorex on isside autopidu ja sinna talletada selle asemele pereüritus. Seda peavad näitama paar esimest päeva, sest parim reklaam on ju alati suust-suhu leviv ehk kas kiidetakse või tehakse maha.

Rõõm on tõdeda, et korraldajad on panustanud sel korral ka eriliste tõmbenumbrite toomisele ja ka rahalisele poolele õla alla pannud. Lugu nimelt selles, et eriliste masinate toomine pole just odav lõbu ja autofirmad vabast tahtest suuri summasid just lauale ei löö. Õnneks pole unustatud ka Eesti autosporti, millele korraldaja on eraldanud omaette halli.

Lootused, et seekordne Motorex vastab ootustele ja on selline, milline ta olema peaks, tundub et saavad tõeks. Seda võib välja lugeda juba korraldajate enesekindlusest.

Aga mis saab tuleval aastal, kui see näitus pole OICA kalendris? Kas siis pöördume tagasi politseiautode ja piduriklotside näitamisele, mis ausalt öeldes pole just kõige huvitavam.

Kas hakkabki nii olema, et kaks aastat Motorex mandub ja siis ühe suure üritusega üritatakse seda tuhast tõsta?