Loobugem rehepaplikkust õpetavatest toetustest

Eesti võiks loobuda paksu verd tekitavatest ja rehepaplust elunormina õpetavatest eurotoetustest. Ühe raksuga. Ettepanek on rumal? Võib-olla. Ebarealistlik ja naiivne? Võib-olla ka seda. Kuid vaadakem, mida need toetused teevad meie ettevõtjate, poliitikute ja tavainimestega.

Mis te arvate, kes on ühes põllumajandustootmisega tegelevas firmas kõige tähtsam inimene? Agronoom, tootmisjuht, tegevjuht? Ei-ei. Kõige vajalikum inimene on projektikirjutaja. Konkurentsieelist firmadele ei anna enam hea kaup või teenus, vaid see, kas ja kui palju on kuskilt euromeetmest miljoneid saadud.

Ettevõtjatel on kadumas fookus, mis on konkreetse äri eesmärk. Sest äri uus eesmärk on saada toetust. Äripäev kirjutas sügisel, et pooled SAPARDi nimelist toetust saanud ettevõtted kiratsevad. Markantseim näide oli Hiiu kalatööstus Dagotar, mille omanik Toomas Kõuhkna oskas võlgadest ja maksuprobleemidest hoolimata PRIAlt saada 12,5 miljonit krooni SAPARDi raha. Dagotar lõpetas pankrotiga, üle 200 inimese töötuks jäämisega, enne seda kantisid omanikud firmast korralikult kraami välja.

Kunagi varem pole raha ja võimu korruptiivne läbipõimumine olnud nii silmnähtav kui pärast eurotoetuste tulekut. Poliitikute võim rahva üle selle halvemas mõttes on kasvanud kordades. Sest poliitikud otsustavad raha jagamise. Ja summad pole väikesed - läbi suurima toetuste vahendaja PRIA said põllumehed eelmisel aastal toetust 1,1 miljardi krooni väärtuses eurotoetusi. Lisame siia veel miljonid eurod ettevõtlusprojektideks EASi vahendusel.

Mäletate janti kalalaevade utiliseerimistoetusega, kui põllumajandusminister Ester Tuiksoo kaasabil tahtis osa infole lähemal seisnud tegelasi suurema osa rahast endale krabada? Või siis viimane näide, kahjuks sama ministri tegevusvallast. Tuiksoo muutis nädalapäevad tagasi tagantjärele puisniitudele antava toetuse tingimusi nii, et sisuliselt ei peagi Läänemaal mittesihipäraselt toetust kasutanud talunikud seda tagasi maksma. Ehtne rehepaplus ministri kaasabil.

Ja millisesse valgusesse asetab ministri teo asjaolu, et sellele eelnes kiri Rahvaliidu Hiiumaa esindajalt, kes ütleb, et ta on mures "Rahvaliidu langeva maine pärast" ja "Rahvaliit ei tohiks lubada selliseid suuri trumpe oma poliitiliste vastaste kätte"? Niisiis, Eesti äride tuleviku üle otsustavad miljarditega valijahääli püüdvad poliitikud.

Toetusi pole vaja. Ent kui nad juba on, siis võiksid nad olla võrdselt kättesaadavad kõigile, on mulle öelnud Lääne-Virumaa suurtalunik Indrek Klammer. Kuid vaadakem tegelikkust. Nagu 10. aprilli Äripäev kirjutas, on kaks suurpõllumeest - Prits Liblik Saaremaal ja Johannes Valk Harjumaal - leidnud viisi, kuidas saada samale objektile mitme toetuse mahus raha.

Ma ei süüdista neid, ettevõtja asi on küsida. Küll aga näitab juhtum PRIA ja laiemalt riigi võimetust miljardeid õiglaselt jagada. Pea iga nädal viimase paari kuu jooksul on Äripäevas ilmunud artikkel sellest, et toetuste jagamisel on kellelegi tehtud eelis või on jagamisest poliitilist profiiti lõigatud.

Kui konkurentidele välismaal makstakse, peame ka meie omadele maksma, muidu kaotame konkurentsivõimes, on argumendid toetuste poolt. Vaidlen vastu. Enamik põllumehi on hoolimata neid esindavate poliitikute virisemisest efektiivsed, elujõulised ja peaksid konkurentsile vastu ka ilma toetusteta. Eesti tarbijatest eelistab ligi 80% kodumaist toidukaupa, näitas hiljutine konjunktuuriinstituudi uuring, ja see number püsib samas suurusjärgus aastaid.

50 suurema põllumajandustootja keskmine rentaablus oli tunamullu 22%. Ma ei räägigi teiste ettevõtlustoetuste vajalikkusest - näiteks turismivaldkonna 2004. aasta suurimast toetusest, kus 15 miljonit krooni läks Eesti ühtede jõukamate ettevõtjate arendatavasse kõrghoonesse konverentsikeskuse ehitamiseks. "Kingitus kõige tugevamale" stiilis näidete rida on pikk.

Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi koduleheküljel on rida uuringuid, mis räägivad üht. Riiklikud toetused ettevõtluse toetamise sildi all toovad pikaajalises perspektiivis kaasa raha kasutamise ühe lobigrupi huvides, konkreetse ärivaldkonna ekspansiivse ja mitte efektiivsuse kasvu, ärivaldkonna tulude vähenemise, põllumajandustoetuste puhul maal elava vaese elanikkonna suhtelise vaesumise jätkumise jne.

Seega ei arendata toetustega ärivaldkonda konkurentsivõimelisemaks või efektiivsemaks, pigem vastupidi. Miks siis ikka toetusi makstakse? Vastus on lihtne - ettevõtlustoetus on õilsate eesmärkidega looritatud vahend võimul püsimiseks ning väikese lobigrupi kaukatäide. Kui ettevõtlustoetustest loobumise ettepanek on rumalus ja naiivsus, siis kuidas peaksime nimetama subsiidiumiäri?