Teistsugune kevad

Eile hommikul ärkasin imeliku lärmi peale. See oli midagi elektroonilise huilgamise ja millegi teistsuguse, aga ka kõrge heli segu. Tõtt öelda läksin päris pahuraks, sest kell oli alles pool kuus ja õige äratuseni jäänud veel paar tundi kõige magusamat uneaega.

Kuna see undamine ei tahtnudki lõppeda, võisin vaid kiruda hulkuvaid kasse ja naabrimeest, kelle autol nii tundlik signalisatsioon ja nii vastupidav aku on. Viimaks lärmi elektroonilisem pool vaibus ja jäi ainult see teine heli - järjekindel ja takt takti kaupa korduv.

Lõpuks jõudis kohale: linnulaul! Selline süüdimatult rõõmsameelne ja kõikeandev.

Õige küll! On ju kevad, kauaoodatud ja igatsetud, aga ikka veel metsaaluste sinililledeta.

Nüüd peaks vist jätkama heietusega sellest, et lapsepõlves oli rohi rohelisem ja taevas sinisem nagu ka metsaalune aprilli alguses.

Ehk on aga loodusel oma põhjus, miks ta ikka veel tukub ja end päris kevadvärvidesse ei säti. Äkki on see protest igapäevase arutu kiirustamise vastu, mis ei lase meil ümbritsevat märgata, kui just taevast pussnuge ei saja?

Kui te olete selle toimetajaveeru lugemisega juba nende ridadeni jõudnud, siis kuulute te loodetavasti nende inimeste hulka, kes on hakanud väärtustama isiklikku aega ja taipavad, et alati ei pruugi pidevalt viienda käiguga sõites teistest varem soovitud sihtpunkti jõuda.

Kevad on nüüd tõepoolest käes ja nautige siis seda. Kui nädalavahetusel tee maakoju näppe mullaseks tegema ei vii, siis ehk leiate tee Tallinna linnahalli, kus paljudele meist tuletatakse meelde pisut teistsugust kevadet, hoopis teises ühiskonnas. Kuid elukevade on igal juhul meeldetuletamist ja taaskohtumisrõõmu väärt.