Stressi mõiste hakkab väsima

Tiiu Viies 24. aprill 2006, 00:00

Stress on üks väheseid sõnu, mida sobib kasutada sisemaailma negatiivse varjundiga seisundi avamiseks konkurentsiühiskonnas.

Kuna muid väljendeid pole, on selle väljendi liigkasutamine viinud paratamatult mõiste devalveerumiseni ja tema tõsiseltvõetavuse kahanemiseni. Stressi mõiste kasutuselevõtja Hans Selye eristas möödunud sajandi 60ndatel kaht tüüpi stressi mõju ja olemust.

Positiivset stressi ehk eustressi kogeme siis, kui oleme energilised ja tunneme, et pingeline olukord paneb end kokku võtma. Selle tulemusena muutume loovaks, et olukorraga toime tulla, ja tahame tööd teha eriti korralikult. Kogetav pinge on küll olemas, kuid tajume end siiski oma keha ja olukorra peremehena.

Samas võib tekkida aeg, mil on raske keskenduda. Tunneme füüsilist väsimust ka pärast puhkamist, ei märka jalakäijat ülekäigurajal või põhjustame lausa õnnetuse. Lisaks tunneme kestvat rahulolematust, paari kuu eest naudingut pakkunud tööülesanded on muutunud tüütuks rutiiniks või tekib tung olla ebaeetiline. Need tunnused vihjavad, et oleme negatiivse stressi ehk distressi mõju all.

Kui tõlgendada stressi pingena, mida kogeme olukorras, mil seisame silmitsi eriti kõrgete nõudmiste, tugevate piirangute või enneolematute võimalustega, leiame ilmselt abi lõdvestumistehnikatest.

Kui tõlgendada stressi organismi kohanemisreaktsioonina uuele olukorrale, mis esitab meile tugevaid psühholoogilisi või füüsilisi nõudmisi, võime endile aru anda, et meie reaktsioon on vaid üks võimalikest.

Kuigi stressi mõju on algselt füsioloogiline, hakkab see ajapikku siiski mõjutama meie vaimset seisundit. Tuleks selgeks teha, kuidas me läbi vaimse tegevuse saame omakorda mõjutada füüsilist keha ja selle enesetunnet.

Näiteks kui kellegi käitumine tekitab meis tõelist viha, siis arutledes, kas vihastamine on mulle siin ja praegu kõige kasulikum reageerimisviis, saab vihareaktsiooni mingil määral juhtida, n-ö mõttes kõrvale tõsta, seda edasi lükata või mõne teise mõttemänguga mõjutada.

Kahtlemata nõuab see enesetundmist, oskust teadvustada oma vajadusi ja oma organismi mõttega mõjutama õppimist.

Stressiseisund kõneleb sellest, et mingi meie vajadus on rahuldamata. Iga rahuldamata vajadus viib tasakaalust välja. Organism otsib teadlikult või alateadlikult tasakaalu tagasisaamise võimalust.

Oluline on sõnastada vastused hästi täpselt ja lubada endale võimaluste piires vajadusi arvestavat käitumist.

Kui lähtuda sellest, et stress on reaktsioon, tuleb nõustuda ka sellega, et ta on meie endi käitumisvalik ja osaliselt allub meie mõjutustele.

Mõjutamismäära piiratusest saab rääkida seepärast, et meile sündides kaasa antud närvisüsteemi tüüp ja närviprotsesside kiirus on ala, mida ise mõjutama õppida on keeruline, kuid siiski mitte võimatu. q

Sündides saame kaasa erineva närvisüsteemi - räägitakse A- ja B-tüüpi isiksustest ning nende erinevast käitumisreaktsioonist samale olukorrale.

A-tüüpi inimest iseloomustab harjumus pidevalt teise inimese lauseid nende eest lõpuni sõnastada. Samuti muutuvad nad järjekorras kiiresti kannatamatuks. Neil on vajadus pidevalt midagi teha ja end kujutluses pidevalt kellegagi võrrelda.

Kui aga suudame end panna tegutsema põhimõttel "üks asi korraga", suudame nautida töö kõrval ka vaba aja ettevõtmisi, meil on sõpru väljaspool tööga seotud ringi, suudame naudingut tunda mängust enesest, mitte ainult võitmisest, siis võime enda pidada B-tüüpi isiksuseks.

Nimelt täheldasid Ameerika kardioloogid Meyer Friedman ja Ray Rosenman, et nende patsientidel südame- ja veresoonkonna haiguste osakonnas kaldusid olema teatud sarnased käitumismustrid. Osa patsientide füsioloogiline eripära seisnes selles, et nende südamed kannatasid ebapiisava hapnikuga varustatuse all.

Seda tüüpi patsiente hakkasid nad kutsuma A-tüüpi isiksusteks, kellele on pingeolukorras iseloomulik hingamise muutumine kiireks ja pinnaliseks, seega on neil suurem risk südamehaigusteks.

Siit seos joogide tarkusega, et lõdvestus- ja tasakaaluseisundi saavutamisele aitab kaasa oma hingamisprotsessile tähelepanu pööramine.

Pikaajalises stressiseisundis viibimine viib paratamatult järgmisesse staadiumi ehk läbipõlemiseni.

Läbi põlevad kõige enam motiveeritud ja kõrge saavutusvajadusega inimesed ning nende elualade esindajaid, kelle töö eeldab intensiivset emotsionaalset suhtlemist, näiteks sotsiaaltöötajad, õpetajad, meditsiinitöötajad ja ka juhid.

Läbipõlemisseisundisse jõudmist peaks kahtlustama, kui tunnete kurnatust, tüdimust, ükskõiksust kõige ja eriti tööga seotu suhtes, suutlikkuse vähenemise tunnet. Eelkõige hakkab kaduma motivatsioon otsida väljapääsu ning selle asendab küünilisus ning võimetus midagi tunda.

Sageli ulbitakse läbipõlemise piiril, ilma et tegelikult midagi juhtuks, kuni mingi pingeline sündmus tööl või isiklikus elus vallandab reaktsiooni. Reaktsiooniks võib olla nii raskelt haigestumine kui ka psüühilisele pingele allajäämine. Läbipõlemisest taastumine sõltub pingeseisundis viibimise ajast ja organismi eripärast. Nii nagu füüsilise põletusarmi korral saab nahka siirata, on inimesel olemas psüühiline taastumisvõime, kuid jäävad nn põletusarmid ehk funktsioneerimine ei tarvitse taastuda endisel tasemel.

Kuna aga ise kõiki oskusi kõrgtasemel omandada pole võimalik, aitab kindlasti pingeperioodi üle elada paar kohtumist nõustajaga.

Isiklik psühholoog ja kapitalistlikule võistlusele üles ehitatud ühiskonnakord on kokkukuuluvad nähtused. Nõustamisefekt tuleneb sellest, et kohtumise ajal on teise inimese toel võimalik keskenduda enda jaoks olulisele teemale.

Keskendumise tulemusel leitud lahendused ja suurema eneseteadlikkuse läbi saavutatud psüühiline energia on väga võimas ravim olukordade ümberhindamiseks või oluliste sammude astumiseks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:13
Otsi:

Ava täpsem otsing