Anto Raukas: Eestisse võiks ehitada tuumajaama

"Eesti ei ole maailma naba," ütles Raukas, vihjates, et Eesti peaks vaatama, mis mujal tehakse. Nii on tema sõnul Venemaal vastu võetud kava ehitada igal aastal kaks uut tuumajaama, ka USA plaanib tuumajaamade arvu suurendada. Eestis, kus energiatarbimine suureneb, tuleb tema meelest seda teed minna.

Siiski rõhutas Raukas, et vastupidiselt peaministrile peab tema oluliseks enne tuumajaama rajamist küsida, kas eestlased seda soovivad. Ühe võimalusena pakkus Raukas välja tuumajaama viimise maa alla.

Talle oponeeris Säästva Eesti Instituudi juhataja Valdur Lahtvee: "Meie energiapoliitikat ei juhi mitte poliitikud, vaid ärimehed, ja seetõttu oleme varsti käpuli." Ta tõi esile, et riiklikul tasandil on otsustatud tuumaenergiast loobuda Belgias, Rootsis ja Saksamaal.

Eestimaa Looduse Fondi nõukogu liige Rainer Nõlvak pakkus välja n-ö kolmanda tee: võtta kasutusele võimalikult palju tuuleenergiat ja tasakaalustada seda energiametsas ja -põllul kasvatatud biokütusega, mis muutuks tasuvaks umbes viie aasta pärast.

"Tuumajaama puhul ei arvestata sulgemiskuludega, mis avalduvad hiljem," tõi Nõlvak välja majandusliku vea. "Parem olla täna aktiivne, kui homme radioaktiivne."

Tšernobõli tuumajaama õnnetusest möödub täna 20 aastat, kuid selle jäljed on endiselt tunda ja kummitavad ka Eestis. Tšernobõl asub Ukraina ja Valgevene piirialal 120 km Kiievist põhjas. 26. aprilli ööl katsetati seal 4. energiaplokki, mis aga plahvatas ja paiskas 10 päeva atmosfääri radioaktiivseid aineid. Kuna lagunemine toimub senimaani, siis plaanitakse juba kolmandat reaktori katmist. Lähim sama tüüpi reaktor asub Venemaal Sosnovõi Boris, kõigest 80-90 km Eestist ning selle kasutusaega pikendati alles hiljuti 10 aasta võrra.

Eestist osales pääste- ja koristustöödel ligi 5000 inimest, neist kolmandik esimesel aastal. Pärnumaa Tšernobõli Ühenduse Gamma juhi Jaan Krinali sõnul alahinnati katastroofi. Veteranide suureks probleemiks on Riigikogu keskkonnakomisjoni liikme Küllo Arjakase sõnul see, et seni on selgusetu, kas tegemist on sõjaohvritega või represseeritutega, mistõttu ka soodustuste jagamine on probleem. Krinal soovis, et riik tagaks neile vähemalt regulaarse tervisekontrolli.

Kakskümmend aastat pärast Tšernobõli tuumakatastroofi on taas hakatud kaaluma tuumaenergeetika laiemat kasutamist.

Ühe energiaprobleemi võimaliku lahendusena näeb seda ka 1973. aasta naftakriisi ajal asutatud Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA), mille taga on 26 arenenud tööstusriiki ning mille üks eesmärk on vähendada naftasõltuvust.

Läinud nädalal ütles IEA peaökonomist Fatih Birol, et maailma energiajulgeoleku tagaks kõige paremini tuumaenergeetika väljaarendamine, mis ühtlasi aitaks vähendada kliima soojenemist põhjustavaid heitmeid. Seni on IEA selgest seisukohavõtust hoidunud.

"Tuumaenergeetika mängib järgmisel 25-30 aastal energiajulgeoleku kindlustamisel väga olulist rolli," ütles Birol läinud nädalal antud intervjuus.

Riikide suhtumine tuumaenergeetikasse on erinev. Kui Prantsusmaa on alati toetanud selle energialiigi kasutamist ning teeb seda ilmselt ka edaspidi, siis näiteks Saksamaa, Austria ja Iirimaa on vastaste leeris. Samas kostab ka Saksamaalt hääli, et valitsus võiks loobuda eesmärgist aastaks 2020 tuumajaamad sulgeda. Tuumaenergeetika jätkamist pooldab ka kantsler Angela Merkel.

Rootsis, kus samuti on ametlikult seatud eesmärk reaktorid sulgeda, toetab täna 50% elanikkonnast tuumaenergeetika jätkamist ning reaktorite sulgemist 33%. Aastal 1999 oli enamik rootslasi tuumaenergia vastu. Suurbritannia kaalub uusi suurinvesteeringuid tuumaenergeetika arendamisse.

Tuumaenergia kasutamist plaanib toetada ka suvel Peterburis toimuv arenenud tööstusriikide ja Venemaa G8 tippkohtumine.