Rahvajooks põllule

Käisin vaatamas ühte maja. Mitte päris niisama, ikka ostumõttega. Selline väiksemat sorti, eestiaegne, plekkkatusega, pruunikas, veidi kulunud, siit-sealt kõpitsetud. Erakordselt sooja olemisega. Sees noor pere, kes peab plaani maale elama minna. Üdini eluterved mõlemad, nii maja kui ka elanikud.

Kahjuks ei kohta seesuguseid maju ja elanikke enam tihti. Oma majast, oma kodust unistades põgenevad paljud uuselamurajoonide kruntidele kuhugi linnalähedasele põllule ja ehitavad sinna ühe kolmest arendaja valikus olnud tüüpelamust. "Nõmme hõngu" otsides satutakse tegelikult uuele Lasnamäele.

Eesti kinnisvaraturgu liigutab massipsühhoos. Selles pole midagi imelikku, massipsühhoos liigutab ka muid turge. Meenutan Tallinki aktsiaemissiooni, kus "rahvajooksu" starti läksid paljud treenimata kehad. Treenimatus selgus muidugi hiljem. Viimased paar aastat on ka käimas "rahvajooks" põllule. Üks sõber ütles hiljuti, et põllu peale kolides hakkavad vanemad elama lapse elu. Põllul on puudu bussipeatus, kool, lähipood. Ent laps vajab kooli, trenni viimist. Vajab suhtlemist koolikaaslastega. Lapse elu pole ideaalne, kõigis oma käimistes sõltub ta vanematest. Nii pole rahul ei vanemad ega lapsed.

Kunagisest eliitrajoonist Tiskrest müüakse täna kümmekond maja, võrdluseks, kogu Nõmmelt on müügis ligi 50 maja. Tiskres on üldse paarsada maja, Nõmmel tuhandeid. Müüdavate ja majade üldarvu suhted on kardinaalselt erinevad. Nii võibki põllule kolinud pere ühel hetkel avastada, et miljonitega ostetud majast lahti saamine pole enam nii lihtne.

Väikeaktsionär kaotab alati, ütles kunagi utreeritult üks mu töökaaslane. Oleks hirmus hea meel, kui paari-kolme aasta pärast ei avastaks paljud uuselamupiirkondade elanikud, et unistusest omast majast ja koduõuest on alles jäänud vaid pikisilmi müüki ootav hunnik ehitusmaterjali.