Peagi langeb ka toorainesektor

Viimastel nädalatel toimunud hinnalangus aktsia- ja tooraineturgudel võib olla toorainemulli lõhkemise algus ning see mõjub üldisele majanduskliimale tervitatavalt.

Eile ilmunud Äripäeva esikaanel võis näha, millised aktsiaturud on viimase kahe nädala jooksul kõige enam kukkunud. Nendeks olid Vene, Türgi, Kesk-Euroopa ja teised viimasel ajal kõige enam kerkinud aktsiaturud, ehk just need börsid, kuhu oli liikunud kõige rohkem nn kuuma raha.

Miks siis hinnad langevad? Vastus on väga lihtne - hinnad langevad järsult sellepärast, et seni kestnud tõus arenevatel turgudel, aga ka tooraineturgudel ning peamiselt toorainehindadest sõltuvatel aktsiaturgudel on olnud ebaproportsionaalselt kiire. Või nagu lausus endine USA Föderaalreservi juht Alan Greenspan kümmekond aastat tagasi internetimulli kohta - toimus aktsiahindade irratsionaalne liialdus.

Aktsiahindade tõus on toimunud peamiselt kahes segmendis, ehkki neist mõlemad on väga laialdased. Üheks neist on nn arenevad riigid ehk tõusvad turud, kuhu alla kuuluvad muu hulgas Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ning nendega külgnevad regioonid nagu Skandinaavia ja Austria. Nende riikide aktsiaturud olid ka eelmise aasta suurimad tõusjad. Kui Araabia naftariike mitte arvestada, siis 2005. aastal oli 83 protsendiga suurim tõusja Venemaa aktsiaturg, millele on tänaseks lisandunud veel 20 protsenti (vaatamata sellele, et viimase kahe nädalaga on RTS indeks kukkunud veerandi võrra). 2005. aasta edetabeli eesotsas olid lisaks Venemaale veel Balti riigid, Island, viimaste nädalate languse eesotsas olev Türgi, esmaspäevane Euroopa suurim kukkuja Austria ja teised. USA aktsiaturg on langenud viimaste nädalatega vaid veidi üle nelja protsendi. Aga see pole ka ime, sest aasta algusest oli varasem tõus seitse protsenti ning möödunud aastal maailma enimjälgitav indeks hoopis langes. Seega tabas viimaste nädalate langus eelkõige neid aktsiaturge, kuhu varem oli liikunud kuum raha.

Teine koht, kuhu kuum raha on viimastel aastatel liikunud, on tooraineturud ning nendega seotud aktsiad. Nafta hinnatõusust on räägitud palju, kuid vaata et veel palju kiiremini on kerkinud mitmesuguste metallide, aga ka näiteks suhkru hind. Hirmuäratava kiirusega on kasvanud ka nafta- ja kaevandussektori aktsiate hinnad. Kui teiste metallide hinnatõusu võib veel kuidagimoodi fundamentaalselt põhjendada, siis kulla hinnatõus on suuremalt jaolt emotsionaalne. Need on ka sektorid, kust võib lähtuda aktsiahindade languse järgmine laine.

Venemaa aktsiaturg tundubki praegu olevat kõige haavatavam, sest sinna on liikunud nii arenevatele kui ka tooraineturgudele ettenähtud raha. Toorainehindade poolest tundlikumad peaksid olema veel Kanada ning Austraalia aktsiaturud, aga nende riikide aktsiaturgudega on meie investoritel ilmselt vähem pistmist. Ent pole halba ilma heata. Odavamad toormehinnad mõjuvad soodsalt majanduskasvule, mis toob endaga kaasa aktsiahindade tõusu nendes regioonides, mis eelnevatel aastatel on olnud mahajääjate hulgas.

Tallinna börsil kerkisid aktsiate hinnad ajaloo kõrgeimale tasemele möödunud sügisel - Äripäeva indeksi rekordtase fikseeriti 4. oktoobril, pärast mida on kümnest likviidseimast aktsiast koosneva indeksi väärtus kahanenud 12%. Iseenesest ei oleks sellest ju midagi hullu (aktsiate hinnad ikka kerkivad ja langevad), kui ei eksisteeriks samal ajal asjaolusid, mis kohalikule börsile helget tulevikku ei ennusta.

Nimelt on samal ajal majanduskasv olnud erakordselt kiire ehk kümmekond protsenti. Tõsi, korrelatsioon aktsiate hinnaliikumise ning Eesti majanduskasvu vahel on seni olnud suhteliselt nõrk, kuid siiski mitte olematu. Teine ärevusttekitav tegur on Tallinki aktsiate ebaõnnestunud avalik esmaemissioon (IPO). Laevakompanii aktsiaid märkis 16 000 väikeaktsionäri, mis andis suurepärase võimaluse nn rahvakapitalismi tekkeks. Paraku mõtlesid emissiooni korraldajad (Tallinki suuromanikud ning emissiooni korraldanud investeerimispangad) mitte niivõrd tuleviku kui oleviku peale ja soovisid aktsiate märkijatelt nii palju kätte saada, kui neilt välja pigistada oli. Tagajärg on see, et tänaseks on tuhanded väikeinvestorid veerandi oma rahast kaotanud ning paljud neist börsist igaveseks eemale tõugatud.