Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Gert Sarv - süveneb hoonesse ja jälgib inimest

Tiina Kolk 05. juuni 2006, 00:00

Eestis sündinud ja Tallinnas kooliteed alustanud Gert Sarv kolis kaheteistkümneselt Rootsi. Alguses sattus ta võõral maal teatavasse isolatsiooni, sest poiss ei osanud esimestel aastatel korralikult rootsi keelt ning teda ei võetud kohe omaks. "Siis lihtsalt pidin rohkem mõtlema kui teistega rääkima. Ma arvan, et sel ajal hakkaski mul tekkima fantaasiamaailm, mis viis gümnaasiumis otsuseni edasi õppida arhitektuuri," meenutab Sarv.

Kui ta esimesel aastal pärast lõpetamist jäi Stockholmi ülikooli ukse taha, otsustas ta proovida kusagile mujale.

"Ameerikasse minna mul tõmmet polnud, Inglismaal on kallis ning tol ajal ei olnud üliõpilastele Euroopa Liidu toetusprogramme nagu praegu, siis jäi üle valida Austraalia - see pidi olema ingliskeelne riik, sest mujal oleks mul raske kõrgkoolis õppida," räägib Sarv.

"Lendasin sinna, sain sisse ja plaanisin Austraaliasse aastaks jääda, et siis Stockholmis edasi proovida. Avastasin, et Melbourne on lõunapoolkera arhitektuuri ja disaini Meka ning äärmiselt multikultuurne. Ülikool ise oli nagu linn linnas, kus enamik Aasia ja Euroopa riike üliõpilastega esindatud. See kõik võlus mind ja plaanitud aastast sai kolm," jutustab Sarv.

"Oleks võib-olla rohkemgi saanud, kuid Eestis hakkasid ajad muutuma, mu õpingutes (mitte erialas) oli murdepunkt tekkinud ning ma tahtsin äkki oma lapsepõlveunistust - kunagi Eestisse tagasi tulla - realiseerida."

Sarv saatis EKAsse professor Veljo Kaasikule kirja, kus ta tutvustas oma elulugu ja soovi tulla üle Eestisse, kuigi võiks ka Melbourne'is jätkata. Samas näitas ta ette ka tehtud tööd. Need süütasid fooris rohelise tule ning peagi jõudis Sarv Tallinnasse. Muidugi pidi ta siin palju aineid juurde tegema ja nii kujunes tema õppeajaks kuus aastat.

"Nõnda ma siia jäin ega pole mujale kiirustanud," lausub Sarv.

"Eesti ühiskond oli tollal ainulaadne, kõik oli avanenud - see oli kui täissoditud leht, mida oli vaja korrastama hakata.

Tõenäoliselt oleksin ma Austraalias alles kümme aastat pärast lõpetamist oma büroo suutnud avada, sest seal on väga raske noorte arhitektide bürooga turule tulla, siin on see veel praegugi suhteliselt lihtne," meenutab Sarv.

Pärast lõpetamist töötas ta Eero Jürgensoni firmas ARS Interjöörprojekt ja tegeles enamasti sisekujundusega. Järgnesid huvitavad projektid koos õpingukaaslaste, arhitekt Lauri Laisaare ja sisearhitekt Margus Tammikuga ühises büroos Front Arhitektid.

"Ma olen alati arhitektide kooslusi võrrelnud bändiga: kes teeb sooloprojekti, kes siirdub teise bändi, kes mängib mitmes bändis. Mõni bänd läheb laiali. Nõnda ka Front Arhitektid. Meie koostöö lihtsalt ammendas end. Tekivad hetked, kus omaette tuleb paremini välja. Lauriga teeme vahel ühisprojekte või vähemalt räägime sellest," muigab Gert.

"Esimese disaini, mida saab käega katsuda, tegime koos Marguse ja Lauriga juba ülikooli ajal - Von Krahli teatri WC. Kummalisel kombel lähevad ka seal põrandad üle seinaks ja seinad laeks nagu Kalda tänava betoonmajal. Mõni unenägu on vist kummitama jäänud."

Kalda tänava villa puhul oli Gerdi sõnul algusest peale teada, et tuleb eriline eramu, kus iga detail on unikaalne ja omane vaid sellele majale. Betoon on ainuke materjal, mis lubab kavandatud vormi saavutada.

Puidust niisugust "torujat" maja ehitada olnuks tema meelest väär ja võlts materjali suhtes. Arhitektuurne vorm peaks seletama lahti, milleks materjal tegelikult võimeline on. Maja rajamisel kulus samas äärmiselt palju puitu (vineeri) raketiste jaoks. Puusepatööd oli palju, sest kõik kaared tuli ju korralikult ette valmistada.

"Tänapäeval jääb üha vähem aega idee tasandil töötamiseks ja eskiiside tegemiseks, aga betoonmaja ehitus venis ühel ja teisel põhjusel ning nii sai see projekt küpseda," meenutab Gert.

Eskiisi kui esimese etapi jaoks võiks tema veendumust mööda rohkem aega olla.

"Sageli ei oska tellija seda aega väärtustada, sest tema jaoks ei muutu ju midagi, ta ei näe reaalselt ühtegi valmis joonist ega saa katsuda valmis seina. Ainuke, mis muutub, on materjali ja töötundide tõusvad hinnad. Idee kallal töötamine on arhitekti töös kõige olulisem, vabam ja ka kõige mõnusam aeg," mõtiskleb Gert Sarv.

Talle meenub, kuidas Austraalias soovitas kateedri juhataja esimeses loengus neil, kes arvavad, et see töö on mõnulemine eskiiside kallal, kohe ära minna, sest 80% arhitekti tööajast kulub tehniliste ja tööjooniste tegemisele ning erinevates linnavalitsuse asutustes projektide kooskõlastamisele.

"Mina projekteerin vähe ja mõnuga. Vahel sünnib mingi abstraktne idee, millel polegi tellimust taga, ja see jääb nagu unenägu keerlema, kuni saan seda mõnes projektis rakendada," räägib Gert Sarv.

Ideaalsed on Gerdi arvates projektid, kus tellija ja arhitekt leiavad ühise keele, nagu see oli Pegasuse, Herne 9 elamu või betoonmaja puhul. Väga raske on kavandada kellelegi kodu, kui tellijal puudub igasugune arvamus ja ta usaldab pimesi. Arhitekt annab küll endast parima, aga ta ei tea, kas majaomanik sisse kolides naeratab või on õnnetu.

Kui kõik hakkas liiva jooksma, läks Gert Rootsi ennast täiesti maha laadima ja uusi akusid täitma. Reisimine aitab alati, on ta veendunud.

Sellel paari aasta tagusel perioodil avastas ta Berliini, mis vibreerib õige lainega, on piisavalt boheemlik ja küllaltki vaba. Sarvele meeldivad Berliini nondisain-kohvikud, sisearhitekti käekirjata, aga ikkagi maitsekad.

"Ma olen õppinud saksa keelt ja see keel meeldib mulle. Kohvikus või tänaval kuuldud jutukatked loovad igast maast väga ilmeka pildi," ütleb arhitekt, kelle suur hobi on fotograafia.

Tähtsad paigad tema jaoks peale Berliini on Rootsi, eriti Stockholm ja muidugi Melbourne.

"Huvitav on jälgida inimeste käitumist avalikus ruumis. Väga põnevad kohad on suuremad lennujaamad ja raudteejaamad, kuhu on loodud terviklik keskkond, aga keegi ei ela seal. Kõik on pidevas liikumises ja inimeste meeled avali," arutleb arhitekt.

Ka muusika "võtab ploki maha". Tudengipõlves musitseeris ta koos Rainer Jancisega projektis Modern Ethnic.

"Äärmiselt "ruumiline" oli meie helipilt siis ja mõjutab mind mõnes mõttes siiani - arhitektuur omaette," sõnab arhitektist muusik, kes praegu üheski bändis ei osale.

Sest kui tahta pilli mängida, tuleb sellele pühenduda ning majad mõneks ajaks kõrvale heita… Aga hetkel on Sarvel esikohal siiski arhitektuur.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:16
Otsi:

Ava täpsem otsing