Sajand arhitektuuris: napi vormi triumf 1930-1940

Funktsionalism kui möödunud kümnendi Euroopa modernismi põhjamaine teisend imbus Eestisse 1920.-1930. aastate vahetusel.

Funktsionalismi puhtad, tihti heledad geomeetrilised vormid, avarad lindina väljavenitatud horisontaalaknad ja illuminaatorlikud ümaraknad, reelinglikud rõdupiirded ja madalkaldelised katused vastandusid möödunud kümnendi arhitektuurile.

Tehaste ja ühiskondlike hoonete iseloom tingis modernsema välimuse kasutamist varem, veel täienduseks ekspressionism (Erich Jacoby. Tallinna Filterveevärk, 1927; Robert Natus. EKA kindlustusseltsi maja, 1932).

Elamute juures taandus traditsionalism visalt. Tinglikult loetakse Eesti funktsionalismi alguseks Herbert Johansoni oma 1929. aastal Tallinnasse Toompuiesteele kavandatud villat. Tänava suhtes nurgi asetatud kivimaja valgeks värvitud krohv, madalkaldeline katus, horisontaalaknad ning tugev mahuline liigendatus kontrasteerusid ülejäänud kaasaegse arhitektuuriga. Maja kiitis ka arhitektuurikriitik Hanno Kompus Päevalehe artiklis "Katusega või ilma?".

Kõrvuti jätkati Saksamaa eeskujul korteritega väikeelamute asumite katsetusi. 1932. aastal kerkis Tallinnasse Maasika ja Vaarika tänavatele riigi initsiatiivil peamiselt ridaelamutega asum Uus Tare. Edgar Johan Kuusik, Ferdinand de Vries, August Volberg, Elmar Lohk ja E. Jacoby pakkusid välja neli erinevat lahendust, mis pidid nagu Euroopaski propageerima moodsalt vormistatud ökonoomset eluviisi - oli ju sõda ikkagi veel lähiminevik. Eesti oludes liiga edumeelne nähtus aga otseseid järgijaid ei leidnudki.

Eramute osas kujunesid Tartu Tähtvere linnaosa, Tallinna satelliitlinn Nõmme, Pärnu rannarajoonid funktsionalistlike villade aladeks.

Tunnuslikud olid plaaniliselt läbimõeldud ja mahuliselt maitsekalt liigendatud Edgar Velbri majad Nõmmel (Mängu 18, 1933), samuti E. J. Kuusiku ärimees Kersoni villa (Nurme 40, 1936).

Pärnus Rüütli 1a (1933) ja Lõuna 2a (1936) villad kujutavad Olev Siinmaa äärmuslikku funktsionalismi, mis pigistas puhta geomeetria ja ülima liigendatusega pisikestest kruntidest välja maksimumi.

O. Siinmaa tähtteostena valmisid Pärnu rannahotell (1937) ja rannakohvik (1939), mille heledad kerged betoon- ja kivipinnad, avarad aknaread, reelinglikud rõdud, illuminaatorlikud aknad haakusid hästi rannaromantikaga.

Rannakohvik oli paar aastat varem valminud Kadrioru staadioni (E. Lohk, 1937) kõrval ainuke üleni raudbetoonist ehitis Eestis. Selle kaldkanduritel katuslagi näitab maja maa poolt ühekordsena, mere poolt kahekordsena.

Vormimängu kroonib õhulise keerdtrepiga raudbetoonist laevatekilik seenrõdu, mis leidis ka rahvusvahelist äramärkimist.

Fotod: Eesti Arhitektuurimuuseum

Järgneb juuli Oma Majas