Valitsus peab julgelt pohlakut vastu tegema

Peeter Raidla 16. juuni 2006, 00:00

Valitsusel on praegu ülihea võimalus saada 41,1 miljoni krooni eest Lilleküla Jalgpallistaadioni ainuomanikuks. Et siis seda ise edasi majandada või leida uus omanik, kes puhta lehena Eesti esindusstaadioni enda peale võtaks. Põhjuse selleks on andnud Aivar Pohlak ise, kes vähemusaktsionärina on eiranud riigi kui enamusaktsionäri huve. Otse öeldes, Pohlak on jõhkralt rikkunud FC Flora ja riigi vahel sõlmitud raamlepingut.

Rahandusminister Aivar Sõerdi vastustest riigikontrolör Mihkel Oviiri küsimustele kumab läbi üks ja ainus tõdemus: Aivar Pohlaku koostöövalmiduse puudumise tõttu pole raamlepingus ettenähtu realiseerunud. Olgu siis küsimuse all Pohlaku poolt selle lepinguga võetud kohustused, nõukogu töölerakendamine või järelevalve lepingu täitmise üle.

Sisuliselt pole riik suutnud teha muud peale 70,5 miljoni krooni laenamise. Kuhu see raha täpselt läks, teab vaid Pohlak. Ikka ja jälle on vastus üks: me pole saanud midagi teha, sest Pohlak on meie soovidele vastu seisnud. Pole suudetud isegi kõige tühisemat: staadioni valdav äriühing riiulifirmast reaalselt toimivaks ettevõtteks muuta.

Hoolimata eelmise rahandusministri Taavi Veskimäe omaaegsetest kinnitustest Riigikogule ja avalikkusele, et 70,5 miljonit krooni laenatakse staadioni lõplikuks valmimiseks, väidab tema järeltulija Aivar Sõerd nüüd, et mitte laenuraha eest ei pidanud staadion lõplikult valmima, vaid Pohlak oli lubanud selleks täiendavaid summasid kaasata. Ükskõik kuidas sellega ka oli, on selge, et mingeid summasid pole Pohlak oma taskust staadioni alla pannud.

Juba alates märtsist ootavad rahandusministeeriumi ametnikud Pohlakult garantiid, et ta suudab riigi antud 70,5 miljonit krooni koos intressidega tagasi maksta. Ent ka pärast mai lõpus langetatud valitsuse otsust aktsiate müügi kohta oli minister Sõerd sunnitud kinnitama: Pohlakul pole hetkel mingit garantiid raha olemasolu kohta. Tõsi, Pohlaku auks tuleb tunnistada, et ta on astunud tõsise sammu aktsiate tagasiostmiseks. Eelmisel nädalal koormati hüpoteegiga kõik Hiiumaal Pohlakule kuuluvad 17 kinnistut, kus maad kokku 80 hektari ümber.

Kuid 70,5 miljoni krooni (ja sellele lisanduva 1,7 mln krooni suuruse intressi) kokkusaamiseks tuleks maatükid hinnata kogusummas vähemalt 100 miljoni peale, mis on väheusutav. Või siis peaks pank enda kehtestatud nõudmistest laenusaajaile mööda vaatama. Selle vältimiseks tahab Pohlak ka staadionile seatavad lisahüpoteegid käiku lasta, mida ta juba jaanuaris riigi eest salaja sepitses. Samas ei maksa unustada Tallinna linnavalitsuse 24,9 miljoni kroonist nõuet, mille tasumise (või tasumisgraafikus kokkuleppimise) tähtaeg jõuab kätte sel pühapäeval ehk ülehomme. Ent nagu arvata võiski, mingit tasumist või ka kokkuleppimist pole tänini toimunud.

Ainus asi, mis linnavalitsusse on tähtajaks jõudnud, on vaid Pohlaku järjekordne ettepanek tasumine veel kord ajatada. Teisisõnu võib ennustada, täpsemalt juba kinnitada, et isegi kui Pohlak suudab läbi häda nii aktsiate ostuks kui ka võla tasumiseks vajaliku raha kokku saada, siis ootab staadioni äärmiselt kurb saatus.

Viimati mai lõpul ETV vahendusel üle Eesti kantud telepilt pruunikast jalgpallimurust ning lahtitulevatest mätastest oli ikka masendav. Pohlaku aina kasvav laenukoormus - ei maksa unustada staadionile panga kasuks juba seatud hüpoteeke kogusummas 46 miljonit krooni - viib paratamatult sellele, et ta ei suuda staadioni ka edaspidi normaalselt majandada.

Tema ainus võimalus on jätkata FIFA ja UEFA poolt Eesti jalgpalliliidule (täpsemalt kogu kohaliku jalgpallielu, mitte üksnes Pohlakule kuuluva FC Flora edendamisele) eraldatavate miljonite allaneelamist. Seda on tal siiani tänu ainuvalitsemisele õnnestunud teha. See tähendaks aga aastaid kestvaid lööke Eesti jalgpallielule, mille edendamine tuuakse ohvriks Pohlaku laenukoormuse leevendamisele. Need, kes on Eesti jalgpallielu siseprobleemidega lähemalt kursis, kinnitavad, et ka FIFA ja UEFA on endiselt Pohlakuga hädas. Rahvusvaheliste jalgpalliorganisatsioonide määratud finantsaudit on seiskunud pelgalt seetõttu, et Pohlak pole suvatsenud audiitoritele kõiki vajalikke dokumente esitada.

Miskipärast ei taha aga maailma ja Euroopa jalgpalliliidud seda avalikult tunnistada. Nende põhimure on hoopis see, kust ometi hangib Äripäev informatsiooni, mida on püütud seitsme luku taga hoida.

Usun, et FIFA ja UEFA on praeguses seisus valmis Eesti valitsusega igati koostööd arendama. On ju Lilleküla staadion neelanud ka nende kümneid miljoneid kroone. Ning selle koostöö tulemusena võiks riik (miks mitte koos Tallinna linnaga) staadioni lihtsalt üles osta. Hinnates Pohlakule kuuluvad aktsiad sama kalliks, nagu Pohlak on hinnanud riigile kuuluvad aktsiad.

Ehk kui riigi 63% osaluse hind on 70,5 miljonit, siis Pohlakule kuuluva 37% osaluse hind on 41,1 miljonit krooni. Lähtudes Pohlaku suhtumisest riigiga sõlmitud lepingusse kui seinal oma peatset kasutust ootavasse pehmesse paberisse, ei peaks ka riik näitama allaheitlikku suhtumist.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing