Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Maksad vähem, saad rohkem
Kas me pole juba liiga kaua kuulanud nurinat autoteede ja koolide viletsast seisukorrast või ühistranspordi ja haiglate mahajäämusest? Üks viis kiirendada omavalitsustele ja riigile tähtsate objektide rajamist ja parendamist on kaasata erakapitali.
Kui Suurbritannia valitsus 1970. aastatel avaliku ja erasektori partnerlusega (public-private partnership - PPP) alustas, oli põhjuseks asjaolu, et valitsusel nappis raha ja ei suudetud maksta avaliku sektori amortiseerunud objektide hädavajaliku ümberehituse eest.
Tänaseks on kontseptsioonist välja kasvanud meetod, mida kasutatakse laialdaselt infrastruktuuriinvesteeringute riigihangetes enamikus Lääne-Euroopa riikides.
PPPde kasutamisega saab teha kuluefektiivsemaid avaliku sektori projekte. See tagab parema kvaliteedi ja väiksemad kulud maksumaksjale. Projektil või tootel, mida ostetakse madalaima hinnaga, on tavaliselt pikas perspektiivis kõrgemad käitamis- ja hooldamiskulud. Objekti käitamine ja hooldamine võib moodustada kaugelt üle poole projekti kogukuludest.
PPP positiivseks jooneks on objekti kvaliteet. Toome näiteks laguneva koolihoone, mis vajab renoveerimist. Tavalise hanke korral on raha kulutatud ja omavalitsus jännis ebapiisava kvaliteediga. Riigihangete kurba loetellu saab tuua suuri infrastruktuuri objekte, kus madal hind on tulnud kvaliteedi arvelt. PPP-mudel tagab aga tasakaalu kvaliteedi ja projekti elueale jaotatud maksete vahel.
Koolihoone eest vastutav erapartner on huvitatud ehituse kvaliteedist, kuna ainult kvaliteetse ehitise käitamine ja hooldamine on pikas perspektiivis odav. Motivatsioonifaktor on sama tugev kogu lepinguperioodi vältel, kuna makseid tehakse regulaarsete vaheaegadega pika perioodi, näiteks 25 aasta jooksul. Seega teab erapartner, et järgmine osamakse laekub üksnes siis, kui kool on jätkuvalt kasutatav ja vastab kokkulepitud kvaliteedile.
EL töötab PPPdele soodsa keskkonna loomise nimel juba aastaid. Nii näiteks on Saksamaal, Soomes ja Norras sõlmitud mitmeid PPP-lepinguid infrastruktuuri parendamiseks. Ettevõtjad on PPP kasumlikkuse osas erinevatel seisukohtadel. Mõned arvavad, et PPPdega asetatakse nende õlule liiga suur koormus ja eelistavad traditsioonilist hankemeetodit, teised näevad viljakat uut turuvaldkonda.
Diskussiooni võib tekitada ka tõik, et erakapitali kaasamine võimaldab mööda hiilida tasakaalus eelarve põhimõtetest. Siin võiks riiki aidata järgmine põhimõte: võtta enda kanda sellised PPP-projektid, mis suudavad genereerida rahavoogu. Koolid saavad pearaha õpilase ja hooldekodud patsiendi kohta, ühistranspordi puhul on rahavoo allikaks piletitulu ja dotatsioon jne. Esialgu tuleks vältida projekte, millel puudub otsene rahavoog tarbijalt (nt maksuta sõiduteed) ning kasutada nende rahastamiseks ELi struktuurifonde.
Eesti PPP-turu tekkimisel võtavad ka Eesti ettevõtted uued standardid omaks. Eesti võib saada oma infrastruktuuri rajamisel vähema eest rohkem ning Eesti ettevõtted võivad haarata endale osa ka kogu Euroopa PPP-turust.
Autor: Egil Rindorf