Vabalt ja võidukalt

Kuulun sel varasuvel nende õnnelike hulka, kes saavad osa elu ühest magusamast hetkest, mis peidab endas nii palju rõõmu ja ootusärevust, vabanemist, magusat nukrust ja seda teate küll, meri põlvini tunnet.

Tegelikult on ju koolilõpuaktused ja -peod meeliülendavamaid etendusi, mida võib tahta, ning küpsustunnistus oma poja, tütre, lapselapse, sõbra või noore kolleegi käes peidab endas nii palju energiat, et sellest jagub neilegi, kel kooliaeg juba ammu selja taga. Ja nii on igal aastal samal ajal, enne jaanipäeva, hinges jälle seesama ärevus ja tahtmine oma kunagisi klassikaaslasi näha ning kallistada ja tunda, et me saame hakkama.

Eile algas suvi ja homme on aasta imelisim öö. Soovin, et te võtaksite vabalt. Kui suudate ja oskate, siis niisama vabalt kui tänased lõpetajad ja tunneksite elust rõõmu. Ja kui teie elluastuja on tulnud teie juurde mõne pöörase unistusega, siis laske tal minna ja proovida, sest iial ei tea, millal võit võib tabada. Isegi siis, kui seis on hirmuäratav.

Hiljuti mängisin ühe noore tuttavaga kabet, eriti mõtlemata käikude üle, sest kabe pole ju mõistagi male. Minu bravuurikas algus kiskus päris nutuseks. Seis oli pehmelt öeldes lootusetu. Mu selja taga mängu jälginud naabrimees ütles aga, et mõtle ja käi. Astusin siis sammu ja lõin kahte vastase nuppu, aga naabrimees näitas, et vaata ja võta kaks veel. Nii ma selle lootusetu mängu enesele ootamatult võitsingi.

Soovin teilegi ootamatuid võite. Kas või pisikesi.