Karistus olgu vältimatu, mitte tingimata ülikarm

Valitsus kiitis heaks karistusseadustiku muudatused, mis muuhulgas võimaldavad lihtsamini konfiskeerida ebaseaduslikul teel omandatud vara, suurendavad juriidilise isiku maksimaalset rahatrahvi, samas tõstavad ka maksukuriteo rahalist piiri, millest alates algab kriminaalvastutus.

Äripäev omakorda kiidab heaks valitsuse õige suuna "karistusmaastiku" korrastamiseks: kohaldada rohkem rahalisi ja varalisi karistusi, vähem panna vangi.

Ühiskonnale on tunduvalt tõhusam kelm või mafiooso rahast tühjendada, kui lasta tal aastake-paar tsoonis "stažeerida", pärast mida naaseb ta kokkuriisutud vara ja harjunud luksusliku elustiili juurde. Parem elagu vaesunult vabaduses! - kui ta pole just toime pannud raskeid isikuvastaseid süütegusid.

Niiviisi saab ühiskond vähemalt osa materiaalseid väärtusi tagasi, mida kurjategija on ausate kodanike tagant pihta pannud, olgu siis maksupettuse, kelmuse, varguse näol.

Praktika näitab, et vanglakaristus, eriti korduv, ei suuda juhtida eksinut meeleparanduse teele, pigem võib kinnimõistetu vanglas hoopis n-ö kogemusi vahetada. Korduvalt kinnimõistetud süüaluste positsioon on vanglas kõrge, nad on "autoriteedid".

Ka pole vangimõistetult vangis viibimise aja jooksul midagi võtta - järelikult tuleb niisuguseid tegelasi muudmoodi pitsitada.

Süüdi mõistetud, kuid vabaduses olles vähemalt säilib võimalus, et süüdimõistetu hakkab kiiremini heastama toimepandut - anda inimesele võimalus.

Kui ta aga, olles isoleerimata, jätkab oma joont, siis kasematti.

Karistusseaduslik peabki andma võimaluse efektiivselt kohaldada rahalisi ja varalisi karistusi. Siiamaani oli majanduskurjategijal suhteliselt lihtne ja ohutu kantida oma kuritegelikul viisil saadud vara sugulaste-tuttavate nimele - kohtu käed jäid seaduste ebatõhususe tõttu lühikeseks.

Nüüd saab vara konfiskeerida ka kolmandatelt "heausksetelt" isikutelt, kes võivad tihtipeale kanda paksude kõrvaklappidega tankistimütsi - pole midagi kuulnud, pole midagi näinud. Õige on uue karistusseadustiku põhimõte, et kuritegelikul teel soetatud vara läheb üldjuhul alati konfiskeerimisele, paiknegu see hetkel kelle käes tahes.

Vastuväitena vara konfiskeerimise taasjõustamisele võib meenuda nõukogude aeg: sotsialistliku omandi riisumise eest kogu vara konfiskeerimine (pluss asumisele saatmine). Või, tänases päevas ei pruugi varalised karistused tundudagi karmid - võrreldes kõigile arusaadava vanglakaristusega. See pole siiski nii.

Kõige tõhusam preventiivne meede on see, kui iga inimene teab, et karistus süüteo toimepanemise eest järgneb vältimatult. See tähendab, et karistus ei pea tingimata olema ülikarm, vaid konkreetsele süüteole kohane ja ennetama just uute kuritegude toimepanemist.

Kui seaduslik baas võimaldab karistusi määrata kiiresti, paindlikult, diferentseeritult, siis liigume aegamööda eesmärgi poole, milleks on ühiskonna seaduskuulekuse kasv.

Ja karistuste karmusest - juriidilisele isikule tõstab uus karistusseadustik maksimaalset trahvisummat kuni poole miljoni kroonini.

Autor: ÄP