Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Väikese tiigi võib aeda ka oma kätega luua

Liina Oja 05. juuli 2006, 00:00

Vesi on inimesi alati paelunud. Veekogu aias pakub peegeldusi, loob kauneid vaateid, särab ja sillerdab, toob kõrvu rahustavaid hääli ning isegi lõhnab omamoodi. Aiakujunduses võimaldab veesilm luua ainulaadseid kompositsioone, rikastada aiaruumi ning kasutada huvitavaid vee- ja kaldataimi.

Õige asukoha valik on väga oluline. Veesilm tasuks rajada hästi vaadeldavasse kohta. See võiks paikneda istumiskoha, terrassi või aiamajakese lähedal ning olla ka toast nähtav.

Loomulikumana mõjub tiik siis, kui see paikneb maapinna madalamas kohas. Kui planeeritava tiigi lähedal kasvab puu, tuleks välja selgitada, kas selle juured võivad hakata lõhkuma veekogu põhja ning kas vette hakkab langema palju lehti.

Samas aitab suhteliselt veekogu lähedal kasvava puu vari hoida veekogu temperatuuri madalamana ja seega loob soodsama elukeskkonna kaladele ning pärsib vetikate arengut. Kui on soov ka vesiroose kasvatada, siis tuleks varjulist kohta vältida, kuna need kaunitarid, nagu ka paljud teised veetaimed, vajavad päikselist kasvukohta.

Tiik tuleks teha suurem, kui seal kavatsetakse kasvatada rohkesti veetaimi - muidu jääb vaba veepinda väheks. Veetaimede lehed ei tohiks katta üle 1/3 veepinnast, sest siis kaob pinnapeegeldus. Tiigi kuju ja suurust saab väljas planeerida kõige paremini tikkude ja nööri või vooliku abil, lõplikuks otsustamiseks võiks varuda piisavalt aega. Korrapärane tiik sobib tavaliselt rohkem maja lähedale, kaugemal aias paiknev vabakujuline veekogu harmoneerub jälle paremini loodusega. Neerukujuline tiik sobib eriti hästi istumiskoha juurde.

Veesilm soovitatakse rajada vähemalt 6 m2 suurune ja mitte madalam kui

50-70 cm. Väga väikestes ja madalates tiikides soojeneb vesi suviti liialt, mistõttu sealsed taimed ja kalad ei tunne end hästi ning vetikad kipuvad vohama.

Veekogud on mõttekas kujundada lihtsana, kooskõlas ümbruse looduse ja ehitistega. Kõik lahendused, mille korral vesi asub kas või paar sentimeetrit ümbritsevast maapinnast allpool, näivad looduslähedased; ning vastupidi, kui vesi asub ümbritsevast maapinnast kõrgemal, näib veekogu tehisobjektina, kunstlikuna.

Mida lamedamad ja madalamad on veekogu kaldad, seda ulatuslikum on veepinnalt nähtav vastaskalda peegeldus. Kõikide veekogude kaldad tuleb teha täpselt ja puhtalt, sest veega täidetult paistavad ebatäpsused kohe silma.

Esiteks märgitakse maha veekogu asukoht veepiiri mööda. Selleks kasutatakse näiteks iga ühe meetri tagant maasse löödavaid puutikke. Siis märgitakse loodi abiga tikkude peale tulevase veepinna kõrgus ning miinusmärgiga allapoole minevad sentimeetrid.

Seejärel kaevatakse süvend. Siin tuleb arvestada, et vähemalt 20 cm tuleb lisada kanga kaitsematerjalide varu ning vähemalt 30 cm tiigikanga serva kujundamiseks. Teravad kivinukid ja tugevad juurikad eemaldatakse. Kaldad kujundatakse piisavalt laugeks (kalle maksimaalselt 35-407), soovitatavalt kergelt astmelisena (astme laius vähemalt 40 cm).

Veepinna õige kuju, suuruse ja kõrguse saamiseks võiks soovitava veepiiri kohale ja vajalikule kõrgusele tikutada ja naelutada loodi järgi ümardatud ülaservaga immutatud laud, nii et laua ülemine serv tähistaks täpselt maksimaalse vee piiri. Sel viisil talitades ei jää kanga serv kaldal näha. Süvendi põhi ja kaldad tuleb kinni tampida.

Süvendi põhjale ja kallastele pannakse vähemalt 10 cm paksune puhta liiva kiht, mis tasandatakse ja patsutatakse kinni. See kiht kaitseb tiigikangast altpoolt. Kui tegu on sügavama veekoguga, kus soovitakse ka kalu kasvatada, võib liivakihile panna näiteks 5 cm paksuse külmatõkke (vahtplasti), millele omakorda veel 5 cm paksune liivakiht, mis on vajalik, et ühtlustada veesurvet vahtplastile.

Suurem tiigikangas tuleb alati laotada mitme inimesega. Kangas on küllaltki raske, seda sikutades ei tohi aluskihte ära rikkuda. Kangas laotatakse ettevaatlikult liivakihi peale nii, et see püsiks kindlalt põhjas, ja et pingutada oleks lihtsam, võib veekogu põhja lasta natuke vett.

Kui soovitakse hiljem veekogu põhja palju kive panna, võiks tiigikanga peale enne vee sisselaskmist tõmmata geotekstiilkanga (nt Typar kangas), mis moodustab tiigikangale täiendava kaitse.

Veepiirist kaugemale ulatuvate kangaservade abil kujundatakse vahel tiigi serva kalda- ja veetaimede istutusala, millel pinnas hästi niiske püsib.

Servakanga saab peita muruvaiba, kivide, istutusala või servaplaatidega. Kangas ei tohi jääda paistma, ka kangavoldid tuleb oskuslikult kivide alla peita.

Enne vee lõplikku sisselaskmist tuleb kangas katta pealmise kattekihiga - 7-10 cm paksuse liivakihiga. Liivale võib asetada kive.

Nüüd on paras aeg ka purskkaevu ning veealuse valgusti paigaldamiseks. Elektrijuhtmed tuleb peita kivide vahele ja alla nii, et neid näha ei oleks. Tiigikangasse auku torude ja juhtmete läbiviimiseks ei tehta. Samas etapis pannakse veekogusse paigale ka võrkkorvidega veetaimed.

Kangale asetatakse tiigi põhja kattev istutussegu. Istutusseguks valitakse kõvast mullast savikas pinnas. See kaetakse kiviklibu (läbimõõt ca 1,5 cm) või kruusaga, et vesi mulda üles ei keerutaks ega laiali kannaks.

Taimed istutatakse üldjuhul kookoskiust või plastist korvidesse. Raskuseks asetatakse korvi kivi. Istikuga korv asetatakse kivide vms vahele, et see vähem silma paistaks. Taimed võib istutada ka vanade sukkpükste sisse. Enne vee tiiki laskmist istutatakse paigale kaldaservas kasvavad taimed.

Pärast neid ettevalmistusi võib tiigi kuni servani veega täita. Nüüd korrastatakse veel kanga serva, peidetakse see, sätitakse kive õigele kõrgusele, istutatakse kaldataimi.

Lihtne moodus tiigikanga materjalikulu arvestamiseks on järgmine: nöör tõmmatakse mööda tiigi põhja ühelt kaldalt teisele järgides täpselt pinna konarusi ja arvestatakse mõlemale poole juurde umbes 0,5 m jagu varu. Ülejäävad kangaservad peidetakse hilisema kaldajoone viimistlemisega kivide alla.

Tiigi sügavus ja põhjakuju võib olla väga erinev. Mida sügavam tiik rajada, seda kergem on seda hiljem hooldada ja seda vähem selle vesi roiskub. Tiigi minimaalne sügavus on 50-60 cm. Osa tiigist võib olla sügavam, osa madalam.

Veesilma põhjale võib rajada ka terrasse. Tiigis võiks olla osaliselt 10-20 cm sügavuse veega platoo, mis võimaldab hästi kasvatada veepiiri taimestikku. See platoo peab olema täiesti loodis - täpselt peab arvestama tulevase veepinna kõrgusega, kuna muidu jääb põhjas kasutatav tiigikangas nähtavale.

Raske on tiigikaldaid rajada nii, et need jääksid loomulikud. Keerulisem on serva sobitada muru, kiviplaatide või puitpinnaga, lihtsam munakividega. Servad tuleb kujundada ja markeerida enne, kui tiik lõplikult veega täidetakse.

Enamasti kaetakse veekogude sisepind rajamise ajal mõne vettpidava materjaliga.

Tiigikanga (tiigikile) paksus on 0,5-1 mm (suuremate tiikide jaoks 1,5-2 mm), see on müügil rullides nt 6 × 25 või 8 × 50 m paanidena. Paane saab kokku liimida spetsiaalliimi abil.

Kangas on elastne ja kergesti töödeldav ning pisut veniv. Selle materjali omadused ei muutu temperatuuri kõikudes ja see talub otsest päikesekiirgust ning külma. Paigaldamisel ja hooldamisel nõuab tiigikangas ettevaatlikku käsitsemist. Lekke tekkimisel saab kummikangast ka parandada.

Tiigikangast kasutatakse tänapäeval kõige sagedamini. Selle materjali garantiiaeg on enamasti 15 aastat.

Veesilma võib muuta vettpidavaks ka savi abil. Savipõhjaga tiiki rajatakse järgmiselt. Veekogu süvend kaevatakse savikihi ja selle kattekihtide paksuse võrra sügavam ja laiem. Et püstseid külgi ei saa saviga katta, rajatakse kaldad kaldu (1:2 või 1:3). Kivid eemaldatakse ning aluspinnas tasandatakse ja tambitakse või rullitakse tihedaks. Sellele asetatakse 10-20 cm paksune savikiht, mis jällegi tihendatakse. Tuleb jälgida, et kusagile ei jääks pragusid ega auke.

Et savikiht ei ole mehaaniliste torgete vastu küllalt vastupidav ja iga kepitorge võib hävitada tema vettpidavuse, kaetakse savikiht pealt 10 cm paksuse liivakihiga, millele laotatakse omakorda 10-15 cm paksuselt kruusa või asetatakse plaadid. Veetaimede kasvatamiseks ettenähtud kohtadele veetakse savikihile huumusrikast mulda, mille peale tuleb liiv- ja kruuskate.

Et sademetevesi ei valguks talvel savikihi alla ega kergitaks seda külmumisel, tehakse savikiht veepiirist 70-100 cm võrra laiem ja 20 cm võrra veepinnast kõrgem.

Savikihi või tiigikangaga tihendatud veekogud ja plastist valmisbasseinid jäetakse talvel vett täis. Vastasel juhul kergitab veesilma süvendisse kogunev pinnavesi tiigikanga või plastvormi üles, kuna tühjas tiigis vee vastusurve puudub. Kogu kupatust tagasi panna on aga väga raske.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:18
Otsi:

Ava täpsem otsing