Tants ja laul kõlasid Rudolstadtis

Rudolstadti festivali alguseks peetakse väikest rahvatantsupidu, millest on nüüdseks saanud gigantsete mõõtudega üritus. Väike linnake Kesk-Saksamaal Thüringenis on võluv: kõrgel mäe otsas suur Heidecksburgi loss, kust avaneb kaunis vaade punaste katustega vanalinnale ning taamal ilutseb suur Heine park oma roheluses.

Sissepääsu lossi, vanalinna ning parki andis festivali pass või päevapilet. Ringi liikudes ei jätnud muusika kedagi pea hetkekski üksi. Kokku oli 23 lava ja esinemispaika pluss improviseeritud harjutuskohad ja lapsed mitmesuguste pillidega musitseerimas, et teenida mõni sent.

Sel aastal toimus festival 16. korda, 7.-9. juulil. Külalisi oli näiteks eelmisel aastal kokku 16 600 ning paljud pikaajalised festivalil käijad leidsid, et mõnus atmosfäär on massidesse kaduma läinud.

Ometi võis kohata palju lahkelt naeratavaid ja rõõmsaid inimesi, kuulda lõbusaid kommentaare ja nautida koos meeldivat muusikat. Festivali igal aastal on kindel riik, instrument ja tants, millele on muusikute valikul tähelepanu pööratud. Nii oli selle aasta raskuspunkt asetatud Prantsusmaale, põhiinstrumendiks valitud torupill ja tantsuks tango.

Rudolstadti saabudes tervitas ootamatult paduvihm, mis tundus uskumatu ajastusena - mitu nädalat lõunamaist ilma ja just pidutsemise ajaks paduvihm. Vihm ja päike vaheldusid kaks päeva, kurvastamiseks aga polnud põhjust, sest pärast tantsimist oli kosutav vihmasabin teretulnud. Telkimisplatsidel kerkisid telgid kui seened pärast vihma.

Festivali kava võttis silme eest kirjuks - nii palju huvitavat, vahel lausa kümme kontserti korraga. Mida võtta, mida jätta? Tuli usaldada muusikute tutvustusi programmiraamatus ja teha valik, sest kõikjale ei olnud võimalik jõuda. Esimene päev kuluski rohkem hoo võtmiseks.

Avapäeva meeldejäävaim kontsert oli ehe armeenia muusika ansamblilt Shoghaken Ensemble (tõlkes Valgusallikas). Muusikute virtuoossus instrumentidel ja naturaalne rahvamuusika esitus oli kogu festivalil üks haruldasemaid, sest kokkuvõtvalt võiks festivali kohta iseloomustavalt sõnada - muusikastiilide džungel.

Selle näitena võiks nimetada kollektiive noJazz, mis edukalt miksis kokku džässi, souli ja hip-hoppi; Pascal Lamour, kes räppis traditsionaalseid Bretagne'i tekste, kasutades tausta loomiseks erinevaid elektroonilisi võtteid; Bajofondo Tango Club andis hoopis uue muusikalise vaatenurga tangole muusikastiilide triphop, house, chill out ja drum'n'bass kaudu. Esimesel õhtul pani oma hulluva tempoga kaasa elama ansambel Municipale Balcanica.

Pargis oli tantsutelk, kus erinevad ansamblid õpetasid oma muusika saatel lihtsaid rahvalikke tantse tantsima. Leidus ka kontserte, kus peale hetkelist kuulatamist sai selgeks, et tasub minna otsima paremat muusikaelamust. Näiteks jäi Bobo igavalt ühekülgseks ega suutnud oma õrna häälega kontserditelki täita. Täiesti arusaamatuks jäi ansambel Die Sieben Leben, igav ja vananenud popmuusika pluss esinemine kaameratele, mitte publikule andis kokkuvõttes festivali halvima muusikaelamuse.

Teisel päeval astus lossi terrassil üles Eestit esindanud ansambel Ro:Toro. Ansambli liikmetel oli festivali korraldava toimkonna kohta lausuda ainult kiitvaid sõnu ja nad leidsid, et organisatoorse külje pealt oleks nii mõnelgi festivali siit palju õppida.

Eesti torupillimängija Cätlin Jaago osales ka festivali ühendansamblis Magic Pipes, mis koosnes mitmete kollektiivide torupillimängijatest. Improviseeritud ülesastumine oli nii heatujuline, et publiku ovatsioonid kestsid kaua. Magic Pipes õigustas oma nime igati, selgelt tulid esile torupillide erinevad kõlad ja instrumendi maagilisus hõljus veel kaua lossi hoovis. Nii sai sellest kontserdist üks mu lemmik kogu festivalil, märksõnadena spontaansus ja hea stiil.

Öiseks publikumagnetiks oli pealaval Jimmy Cliff, reggae suurkuju. Pargis olid tuhanded inimesed, kes leidsid endale sobiva muusikanautimise koha ja viisi. Kõlasid paljud hitid, näiteks "Vietnam" ja mitmed lood filmist "Lõvikuningas".

Festivalilt tõstaksin esile meeleldi kahte gruppi. Soomlaste ansamblit Suden Aika sattusin kuulma kahel korral, kuid elamused olid täiesti erinevad. Põhjuseks esinemiskohtade eripära. Neli naishäält jäid lossi terrassil liiga vaikseks ega suutud publikult kaasa haarata, kuid kirikus toimunud kontsert oli liigutav. Hääled ja vaiksed taustainstrumendid sulandusid täiuslikuks ja helisesid kaunilt kiriku võlvide all.

Vaieldamatuks lemmikuks osutus aga Tsehhi ansambel Rudovous. Trummar oli ka laulja, kelle hääl oma madala, ära suitsetatud kähiseva tämbriga andis fantastilise koosluse muusikastiiliga - natuke justkui 70ndate punk. Seda kinnitas ka kitarristide punkarlik välimus, lisaks olid ansamblis klarnetist ja akordionist. Muusika oli vahel multifilmilikult koomiline, vahel justkui tuttav. Paigalseismine selle muusika juures oli välistatud. Seetõttu tekitasid oma välitoolikestel lava ees istuvad inimesed minus suure küsimärgi - tantsuplats oli asjatult hõivatud. Kange tahtmine tekkis soovitada festivalil nime muuta Sitz&Folk Festiks, kuid ometi viimasel päeval pidin sõnad tagasi võtma, sest enam ei suutnud keegi oma toolikesel istuda ja terve publik nautis kaasakiskuvat muusikat.

Pühapäeval, kui vihma enam ei sadanud, hakkas ka telke platsil järjest vähemaks jääma. Nii oligi aeg jätta hüvasti linnakesega, mis oli sõbralikult tuhandeid inimesi võõrustanud. Kel vähegi huvi, sel tasub järgmise aasta juuli esimene nädalavahetus kindlasti Rudolstadtis veeta.

Tallinnast on arukas reisi alustada suunaga Berliini, sest sinna lendab odavlennufirma EasyJet. Schönefeldi lennujaam asub kohe äärelinnas. Saksamaal on kõige parem liigelda rongiga, kuid selleks, et jõuda Rudolstadti, kulub rohkem raha kui edasi-tagasi lennuks Tallinna ja Berliini vahel. Saksamaal on väga levinud internetis nn kaasasõitmisteenuse pakkumine-otsimine, www.mitfahrgelegenheit.de. Näiteks Rudolstadti maksis selline reisimine 15 eurot ja Berliinist festivalile sõitjaid oli palju.

Kellel muusikast küllalt, sellele pakkus Rudolstadt ka meeldivaid võimalusi looduse keskele põgenemiseks.

Linnake asub Saale jõe orus, mille kallast mööda suundub jalgrattamatkarada pikkusega 520 km. Veelembesel inimesel on aga võimalik Saale peal parvetada Uhlstädtist Rudolstadti. Uhlstädtis toimub ka iga-aastane parvefestival. Saksamaa suurim metsaala Thüringeni mets, mida nimetatakse ka Saksamaa roheliseks südameks, ja mäestik asuvad samuti väga lähedal. Umbes 30 km kaugusel on matkarada Rennsteig, mis kulgeb mööda Thüringeni mäeahelikku. 170 km pikkune rada on üks osa rahvusvahelisest mägimatkarajast, mis algab Eisenachis ja lõpeb Budapestis. Thüringeni mäestik on keskmäestik kõrgeima mäetipuga 983 meetrit.

Vaid kümne kilomeetri kaugusel asuvas Saalfeldis on maailma kõige värvilisemad koopad. Koopad on vaid osaliselt looduslikud, seal oli kaevandus juba keskajal. Nüüd on koopad ainult külastajate päralt ja seal on võimalik isegi abielutseremooniat läbi viia.

Lähikonnas asuvad veel linnad Erfurt, Weimar, Jena, Ilmenau. Seega ei saa Rudolstadtis kuidagi ühe nädalalõpuga hakkama, kui juba muusikafestival täidab suure osa ajast.

Autor: Maarja Haamer