Kauaoodatud ja võimas kontsert

Sting käis taas Tallinnas, andis hommikul autogramme oma raamatusse ja õhtul võitis harjunud kombel publiku südamed. Staari argipäev.

Astusin kuue paiku täismüüdud Saku suurhalli ja tsunamilainena lõi ninna tugev õlle ja küüslaugu lõhn. Kui elad huntidega, pead uluma - ainus pääsetee oli trepist alla laskuda ning ka omale selle aasta esimene õlu ja tuutu haisvaid krõbinaid soetada. Vesi oli müügikohas otsas.

Lavale tuli ansambel Fiction Plane koos Joe Sumneriga ja pauer algas. Tõeline rokk, mida ei esitanud kollektiiv kõrges heas härrasid (nagu reeglina viimastel kontsertidel SS-hallis olnud on), vaid tiim täies elujõus noori mehi.

Sellest tulenevalt olid kavas kitarriga paarimeetrised hüpped kõlarilt alla, vahva peanõksutus, trummipulkade kõrgele loopimine ja üldine kitarriga kaasaelamine kogu bändi poolt.

Lood olid meloodilised ja jõulised, paraku keegi kaasa laulda ei osanud - ansambel Fiction Plane ei ole veel oma kuulsuse tipul.

Jah, Joe meenutas tõesti oma isa, nii muusika kui ka välimus veidi, kõige enam siiski hääl. Ta ei kasutanud seda nii võimsalt veel, aga need hetked, kui ta proovis, võis silmi sulgedes endale Stingi laval ette kujutada. Ülesastumine kestis nagu soojendusbändile kohane umbes 40 minutit.

Siis astus lavale poisi isa ja võttis tempot küll veidi alla, kuid see-eest hakkas rahvas kaasa laulma.

Sting on maailma muusikas juba nii kaua üht esimestest viiulitest mänginud, et ta võiks enamiku oma lugusid vaid instrumentaalina ette kanda ning lasta rahval laulda. Ja rahvale ta neid võimalusi ka andis. Lugude valik oli kõigist ajastustest, näiteks "Englishman in New York" kanti ette suhteliselt alguses.

Staarlugude paraad jätkus kogu kontserdi. Sting seisis sirge seljaga uhke rüütlina lava keskel, laulis ning tinistas kitarri. Kogu liikumise tegi ära saatebänd. Trummar oli kõige aktiivsem ja rabeles ennast läbimärjaks juba kolmanda loo keskel.

Kitarristid tantsisid ja mängisid silmside peale neidudega publikus, naeratasid siis üksteisele ning tegid sünkroonis kõigutamist. Show'd oli igale maitsele.

Lavakujundus oli minimalistlik ja rahulik, aga mitte mingil juhul odav. Taustaekraanid olid sobitatud looma liikumist ja meeleoluanimatsioone, kuid selget pilti ei näidanud.

Kokkuvõttes võib öelda, et ükski Stingi fänn, mulle tundus, ei pettunud.

Need, kes väga veendunud Stingi fännid ei olnud, said kindlasti elamuse tema poja ülesastumisest, mis ma usun, ei ole viimane kord, kui me teda siin kuuleme.