Matsid jäävad matsideks, ka peenel vastuvõtul

Kertu Ruus 04. august 2006, 00:00

Professionaalsus ei tähenda ainult teadmisi ja oskusi. Käituda peab ka oskama. Minu meelest on üllatavalt palju kõrgetel kohtadel inimesi, ja just mehi, kes lubavad endale selget matslikkust.

Teatud asju ei tohiks keegi endale professionaalses keskkonnas lubada. Lugusid võin palju rääkida. Olen näinud purjus konverentsiesinejat, organisatsiooni juhti suursaadiku vastuvõtul puu vastas oma loomulikke vajadusi rahuldamas ja kuulnud sedasorti intiimseid küsimusi, mida abielumees oma naisele usaldushetkel esitab. Mul, võõral, tekib vaid tahtmine kaasvestlejale vastu vahtimist virutada. Kahjuks ei sobi.

Pole midagi jäledamat, kui äsjakohatud mees, kes sul mõnel üritusel endastmõistetavalt ümbert kinni haarab ja sind daamitama kukub. Kuidas tahaks öelda, et vaadake, härra, mina ei ole teie sünnipäevakingitus, mis on teile lahti pakkimiseks siia saadetud.

Jah, eks ajakirjanikud käituvad ka liiga tihti nii, et lähevad teksastes pidulikule üritusele, heidavad alkoholilaua kõrvale ankrusse (eeldusel, et seal ka suitsetada tohib) ja räägivad seal sõnu valimata skandaalseid lookesi ning seda, kuidas nad sellistele vastuvõttudele ennast tegelikult üldse vedada ei viitsi. Mida inimesed endast mõtlevad? Ilmselt seda, et vahet pole.

On küll. Sedasorti matslikkus räägib inimesest palju ja annab selge hoiatussignaali. Kui oleksin tippjuht, ei tahaks ma näha joogiseid alluvaid vastuvõttudel ennast ja tööandjat lolliks tegemas. Vastuvõtult võiks külalised ikka mõistlikul ajal ära minna ja mitte veinipudeleid hõlma alla peites või uusi tuttavaid kaasa lunides.

Aga olgu kohalike pidudega kuidas on, seda ei anna võrreldagi sellega, mis toimub reisides. Õige pidutsemine läheb lahti alles siis, kui austatud tööülesannete täitja kodumaa piiridest välja saab.

Välismaal toimuval konverentsil või koolitusel on ju koos igavene vahva seltskond, keda sa tõenäoliselt enam ei näe. Miks peaks üks härrasmees seal ennast vaevama mõttega, et esindab mingit ettevõtet või riigiasutust või et ta on abielus? Ta on ju kodust kaugel ning tahab ennast ka vahetevahel lõdvaks lasta.

Ilmselt ei jõua enamik selliseid lugusid tõesti kellegi kõrvu. Valitseb üldine vaikiv kokkulepe: sa ei räägi minu pidudest, ma ei maini su seiklusi.

Aga selle peale ei maksa välja minna. Inimesed räägivad omavahel, ja isegi, kui sa oled omal alal kõva tegija, lähevad sinu bravuursused vähemalt neljasilmajuttudes ringlema. Ja inimest, kelle kohta sa tead mõnda kompromiteerivat seika, väldid sa ka tööalaselt. Kui tööandjalt küsida, mis on töötaja juures kõige olulisem, vastab ta kõhklematult: suhtumine. Enamiku selliste peokangelaste suhtumine töösse ongi igati kiiduväärt. Aga seda hullem on nende suhtumine oma vabasse aega ja just sellistesse poolprofessionaalsetesse üritustesse. Seal võid sa südamerahuga olla joodik, praalija ja ahistaja.

Tegelikult on tööalane professionaalne tihti pöördvõrdelises suhtes käitumisoskustega. Mõni inimene on nii kõva tegija, et ta mõtleb, et võib endale lõdvemat lipsu lubada. Ja kõik taluvad seda, sest ta on hea spetsialist. Kui just mõnda skandaali ei teki.

Tõsi, asi ei pea olema alkoholis - ebameeldivaid tüüpe leidub selletagi. Mõni on endast nii heal arvamusel, et vaatab vestluskaaslast pealaest jalatallani pilguga, mis ütleb: "Neiuke, oled minust mitu redelipulka madalamal."

Mind on esitletud Washingtonis ühele kõrgele Eesti riigitegelasele, kes seda võtet nii suurepäraselt valdas, et ma lihtsalt ei saa temast enam lugu pidada. Ta vaatas minu poole kõrgustest alla ja märkis midagi stiilis: "Loodame, et Äripäeva tase ka siis natuke tõuseb." Mul pole midagi Äripäeva kvaliteedi üle arutlemise vastu, aga see polnud küll aeg ja koht oma kõrkuse näitamiseks. Inimene, kelle jaoks su nimi on Madalam Positsioon, ei jäta endast head muljet.

Kindlasti ei arva ma, et eestlased oleksid ainuke rahvus, kellel käitumisega probleeme on. Seda võin küll öelda, et Washingtonis on inimesed üldjuhul soliidsemad: purjutamist ja positsioonihaigust on vähem, riides käiakse viisakamalt. Samas, mis puudutab kohatuid kommentaare ja käe ümberpanemist koos rõveda märkusega "Oo, ladies", siis siin on britid minu kogemustes ületamatud.

Mu meelest vajaksidki nii töötajad kui ka juhid kõige rohkem käitumiskoolitust. Esiteks tuleks ette võtta lihtsamad asjad: teksastes kohtumisele minnes ei jäta sa endast tõsist muljet ja pärast vastuvõttu tuleks võõrustajaid kättpidi tänama minna. Muuga on tõesti juba raskem, sest koolitajal pole mõtet lasteaiatädi mängida, kui seltskond mõtleb juba õhtusest napsust. Aga olen veendunud, et need teadmised, endast hea mulje jätmise nõuanded, on kõige olulisemad.

Ka maailma tuntuimad ärikoolid ei õpeta enam nii palju finantsoskusi, vaid liidriksolekut, meeskonnatööd ja üldist meeldivat käitumist.

Nii on USAs Dartmouthis asuva ärimagistriõpet pakkuva hinnatud Tucki Ärikooli dekaan Paul Danos öelnud, et mõni aeg tagasi võis inimene ärikooli lõpetada ja keegi ei läinud talle ütlema, et ta on täielik mölakas. "Aga sinu tulevane edu juhina võis kõige rohkem just sellest sõltuda," märkis Danos (Washington Post, 17.04.06).

Heade erialaste teadmiste ja oskustega mölakad võivad küll elus kaugele jõuda, aga et nad mölakad on, paistab siiski välja. Ja on hetki, kus see saab neile saatuslikuks.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:10
Otsi:

Ava täpsem otsing