Rattakindlustus seni olematu

Kahjuks ei ole täna võimalik sellist kindlustustoodet Eesti kindlustusseltsidest leida. Miks? Rattaomanikel puudub huvi oma sõiduvahend mõnda portfelli liita, väidavad seltsid.

Salva Kindlustuse kindlustusdirektor Urmas Kivirüüt ütles, et asi on ikkagi selles, et kuna pole nõudlust rattaomanike poolt, pole ka teenuse pakkumist.

"Kindlustustoode on ju sisult riskide maandamine seltside poolt. Kuna praegu on nõudlus väike või koguni puudub, ei oska välja arvutada ei toote hinda ega ka kahjuriski. Loogika on selles, et kui teeme uue toote, näiteks rattakindlustuse, siis kindlustusselts ei tekita raha tühjast kohast juurde, vaid kogub sarnaste huvidega raha kokku ja siis jagab edasi, kui kellelgi midagi juhtub," sõnas Kivirüüt.

Kivirüüt lisas, et ratta kindlustamisel saab vaadata ka teist poolt ehk omakahju kindlustust.

"See tähendab seda, et saab kindlustada ennast selle vastu, kui teed rattaga õnnetuse ning sellest tuleb märkimisväärne kahju teisele poolele, kas siis inimesele või varale. Need huvid, kui neid peaks olema, suudame me kindlasti ära paigutada ja enda kanda võtta," sõnas Kivirüüt.

Kivirüüt ütles, et selline toode on uuest aastast kindlasti ka olemas.

Kui aga vaadata Eestist väljapoole, siis rattatraditsiooniga riikides nagu Holland või suure rahvaarvuga Prantsusmaal või Saksamaal on sarnased tooted olemas ning laialt kasutatud.

Hansapanga avalike suhete juht Kristiina Tamberg ütles, et Hansapangal veel varakindlustust ei ole ning kindlasti ei ole ka rattakindlustust.

"Seltsidel on küll olemas võimalus, kuid varakindlustuse all. Ratast ei saa veel ka liisida, mis nõuaks selle juurde kindlustust. Tegemist ei ole kuigi kuluka esemega, et oleks vaja toodet. Üldse eestlane vabatahtlikult ennast ei kindlusta, kuid see muutub järjest," sõnas Tamberg.

Hobijalgrattur Lars-Erik Hion ütles aga, et tema ei jaga arvamust huvipuuduse kohta kindlustada oma kaherattaline sõiduvahend.

"Mina kindlustaks kindlasti jalgratta varguse vastu, kui makse oleks mõistusepärane, ütleme 100-200 krooni kuus. Ma tahan, et ma saaks oma rattaga linnas käia või näiteks seda supermarketi juures auto katusele jätta. Ma arvan, et huvi oleks kindlasti," sõnas Hion ja lisas, et vähemalt pooltel kui mitte rohkematel juhtudel varastatakse ju ikka mujalt kui koduseinte vahelt.

"Kindlasti aitaks ratta populariseerimisele kaasa kindlus, et on võimalik saada vähemalt mõistlikku kompensatsiooni kaduma läinud ratta eest," sõnas Hion.