Rein Kilk: Milleks mulle Werolit vaja?

Peeter Raidla 04. august 2006, 00:00

"Ah või milleks mulle seda Werolit vaja on?," kordab Kilk, kes juba eelmise aasta sügisest Werolit on jahtinud, minu küsimust. "Aga mul on ju 1000 hektarit haritavat maad. Mul on 5000 lammast, järgmisel aastal ehk juba 10 000. Mul on oma lihatööstus. Olen osanik pagari- ja kondiitritööstuses. Mulle kuuluvad toitlustusettevõtted. Nii et Weroli ost tundus mulle igati loogiline samm. Pealegi paikneb tehas Jõgevamaal ehk samas kandis, kus minagi põllumajandust arendan. Ja ei maksa unustada, et olen põllumajandusega tegelnud juba alates 1974. aastast," esitab Kilk ridamisi põhjendusi, mille pagana pärast ta seda kahjumis ja võlgades siplevat Werolit kogu ihu ja hingega osta jahtis.

Kilgi ammune hea sõber ja äripartner Hans H. Luik pakub eilses Eesti Ekspressis, et kuid kestnud võitlus Weroli Tehaste erastamise eest oli tegelikult võitlus eurotoetuste pärast (Luik toob sisse küll ka teise dimensiooni, lisades võitluse selle nimel, et riiklik rüüstamine - pole välistatud, et Weroli senise sisulise peremehe ehk Rahvaliidu juhid sealt raha välja kantisid - kinni mätsida. Ja Sõõrumaa kui Rahvaliidu kuldsponsor võis sellega kursis olla, erinevalt Kilgist kui tavalisest sponsorist.)

Mine tea, ehk on Luigel õiguski. Vähemasti üks kinnitusi sellele väitele on Kilgi poolt välja öeldud mõte, et tal pole kavatsust Weroli nõukogu välja vahetada. Ilmselt see tähendakski vähemasti praegu enesetappu, kui vaadata, milline raskekahurvägi sinna koondunud on.

Olgu siinkohal ära toodud nõukogus istuvate meeste tiitlid ilma nimedeta. Põllumajanduse ja maaelu krediteerimise fondi finantsdirektor, põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu liige ja ühtaegu Jõgeva tootjate liidu juht, maaelu edendamise sihtasutuse juhatuse esimees, Maalehe nõukogu esimees, Jõgeva linnapea. Rääkimata põllumajandus- ja rahandusministeeriumi esindajatest. Seega on, kelle abil ja toel euroraha taotleda.

Rein Kilk tunnistab, et on Weroli erastamiskonkursi võitnud Urmas Sõõrumaa ja viimase potentsiaalse partneri Oliver Kruudaga viimastel kuudel korduvalt juttu ajanud. Kruudaga küll mitte Werolist (ja Kilgi väitel ka mitte Pärnu Sadamast, mille linnale kuuluvatele aktsiate ostuks Kruuda pakkumise tegi), vaid põhiliselt spordist. Sõõrumaaga aga peamiselt just Weroli teemadel. "Jõudsime Sõõrumaaga ühele meelele selles, et kui Weroli erastamine välja kuulutati, ei näinud kumbki meist ette, et sündmused just nii arenevad," kinnitab Kilk.

Weroli nõukogu kohta ütleb aga mitmekülgsete majandus- ja kultuurihuvidega ärimees, et ega tema eesmärk pole revolutsioon, vaid ikkagi evolutsioon. Ehk siis ettevõtte sujuv arendamine. Vastse omanikuna sai Kilk Weroli nõukoguga esimest korda kokku juba sel kolmapäeval.

"Kõigepealt tuleb juulis lõppenud majandusaasta tulemused kokku võtta ja vaadata, mis seisus ettevõte tegelikult on ning mida seal annab kohe ära teha. Ja kui aega üle jääb, siis vaadata ka seda, mis Werolis üldse läbi aegade on toimunud. Paljudele on küll minust jäänud mulje kui emotsionaalsest inimesest, aga ma olen eeskätt siiski ratsionaalne," sõnab Kilk.

Vahetult pärast seda, kui biodiisli tehase rajamist alles kavandanud ASi Biodiesel omanikud eesotsas Heino Harakuga olid läinud aasta lõpukuudel esitanud ühe oma kaasaktsionäri, ASi Werol Tehased vastu pankrotiavalduse ligi 140 miljoni krooni nõudes, asus ratsionaalne Kilk tegutsema. Vaid kolm kuud pärast pankrotiavalduse laekumist kohtusse oli Kilgil pankade käest kokku ostetud 70 miljoni krooni ulatuses nõuded Weroli vastu. Olles oma edus ehk Weroli tulevases ostus kindel, asus Kilk samaaegselt Pere Leib Tootmise ja muude oma firmade kaudu kokku ostma rapsiseemet, milleks investeeris veel ligi 80 miljonit krooni. "Oli hirm, et tehas jääb seisma. Nii ostsimegi kokku seemnevaru, mis oli vajalik kuni uue saagi kasvatamiseni. Läksin kindla peale välja," tunnistab Kilk.

Ja siis tuli ootamatu pauk - Sõõrumaa oli pakkunud Weroli aktsiate eest ligi 20 miljonit krooni rohkem ja ta tunnistati võitjaks. Sealt alates on käinud võitlus kahe kange vahel, mis jõudis lõpusirgele alles sel nädalal.

"See polnud niisama kemplemine, vaid asja ajasid ikka minu ja Sõõrumaa juristid. Sõõrumaa oli ju jõudnud paigutada Werolisse selle elushoidmiseks ligi 40 miljonit krooni ning loomulikult ei tahtnud ta oma rahast ilma jääda. Samas oli ka selge meie kontseptsioonide erinevus. Kui mina võtan Werolit eeskätt toiduainetööstuse ettevõttena, siis Sõõrumaa ilmselt kütusetootjana. Vähemalt ma ise arvan nii," sõnab Kilk.

ASis Biodiesel kahanes Weroli osalus pärast aktsiakapitali tõstmist läinud sügisel 25 protsendi pealt kahele protsendile. Samas vahetus tänavu varakevadel ka Bioieseli põhiomanik - Harak, kel ilmselt kadus lootus Weroli ülevõtmiseks, müüs oma osaluse uutele omanikele eesotsas David Vallneri ja Aigar Ojaotsaga, kes nüüd, nädal tagasi, teatasid 300 miljoni krooni investeerimisest Paldiskisse rajatavasse biodiislitehasesse ning lepingu sõlmimisest tehase sisseseadmete ostuks.

Biodieseli omaaegsest 140 miljoni krooni suurusest nõudest on Kilgi sõnul tänu läbirääkimistele praegu alles veel 70 miljonit krooni. Biodieseli nõue tugines ju paljuski nii-öelda saamata jäänud tulul, kuid samas sisaldas nende nõue ka juba tehtud investeeringuid.

Kust Kilk ise oma ostudeks vajalikke kümneid, et mitte öelda sadu miljoneid kroone võtab? "Milleks siis ilmas pangad olemas on," vastab ta küsimusele retooriliselt. "Oluline on see, et sul oleks krediidivõime ja usaldus. Ega kellelgi seisa pangakontol kümneid miljoneid vaba raha."

Pole välistatud, et Kilk pakub sel aastal rohkesti kõneainet veel teisegi tehinguga. Nimelt küpseb Pärnu linnavalitsuses juba pikemat aega plaan Pärnu Sadama aktsionäride ringist välja astuda. "Volikogu otsusest sadama aktsiad võõrandada saab järgmisel aastal juba 10 aastat," tõdeb Kilk. "Usun siiski, et selle aasta lõpuks saame asjaga ühele poole."

Pärast seda, kui Kilk ja Sõõrumaa Weroli osas kokkuleppele jõudsid, ei soovi ka Oliver Kruuda - Sõõrumaa partner Weroli erastamisel - enam Pärnu Sadama aktsiate õiglase hinna teemadel diskuteerida.

Elupõlise mängurina - ja ta ei mängi teps mitte kasiinos, vaid elus ja äris, saksofonist rääkimata - on Rein Kilk taas ühe võidu saavutanud. Pealtnäha justkui märkamatult. Niisama kergelt, nagu ta on võtnud käsile Liigvalla mõisa taastamise Lääne-Virumaal. Ta võttis nüüd rendile veel ka Alatskivi lossi. Ikka selleks, et see asetada samasse ritta Ammende villa, Püssirohukeldri, Tartu endise arestimaja, Pärnu kuursaali, Tallinnas tegutseva Zelluloosi kompleksi ja peatselt valmiva ülikoolilähedase Ateena kvartaliga Tartus. Tagatippu üritab ta Sõudeliidu presidendina Pekingi olümpialt kuldseid kastaneid välja võluda. Mis ei sega tal tegemast reise Jaapanisse, et Barutole sumoturniiridel kaasa elada ning seal tehtud pilte päevalehtedele edastada.

Tundub, et pidevalt ratastel elamine sobib Kilgile. Teeb ta ju ka suure osa oma ärikõnesid autoroolis olles. Olgu siis teel Tartust Pärnusse, Pärnust Tallinna, Tallinnast Jõgevamaale või sealt tagasi Tartusse.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:10
Otsi:

Ava täpsem otsing