Eurooplannal pole lühemast tööajast tolku

Kahel pool Atlandi ookeani on kaks täiesti erinevat elustiili. Seda sümboliseerib pühade veetmine: USAs algab pühade ajal suur müügihooaeg, kui inimesed rivistavad end juba koidikul kaubamajade ette. Euroopas aga sõidetakse karjas Vahemere äärde suvitama.

USAs ei tee üksnes suurem protsent täiskasvanutest tööd, vaid nad ka töötavad nädalas rohkem tunde ja aastas rohkem nädalaid. Ameeriklastel on lühemad puhkused, aga ka rohkem raha, mida kulutada. 2004. aastal töötasid prantslased tundides inimese kohta 28% vähem, sakslased ja hollandlased 25% vähem kui ameeriklased. Ka nende sissetulek inimese kohta oli ligi 30% madalam kui ameeriklastel.

Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi majandusteadlane Olivier Blanchard on veendunud, et eurooplased naudivad vaba aega rohkem kui ameeriklased, isegi kui see tähendab väiksemat teenistust.

Tema meelest seletab erinevus suhtumises lõhet eurooplaste ja ameeriklaste sissetulekutes. Kõik ei nõustu Blanchardiga. Mõned majandusteadlased märgivad, et Euroopas muudavad kõrged maksumäärad töötamise vähemtasuvaks. Teised näevad eurooplaste töösse suhtumise taga võimsaid ametiühinguid. Töönädala pikkuse üle ei räägi ju läbi üksikud töötajad.

Veel enam, Blanchard jätab märkimata, et vaba aja eelistamine ei kehti mõlema soo kohta ühtemoodi. Kui Ameerika naised töötavad keskmiselt 36 tundi nädalas, siis hollandi naised ainult 24 ja saksa naised 30 tundi nädalas. Prantsuse naised töötavad keskmiselt 34 tundi nädalas, samas töötab Prantsusmaal väljaspool kodu 20% vähem naisi kui USAs.

Kas eurooplannad on ameeriklannadest nii palju laisemad? Vastus sõltub sellest, kas võtta arvesse ka see aeg, mis Euroopa naistel kulub kodustele töödele.

Majandusteadlased Ronald Schettkat ja Richard Freeman on välja arvutanud, et Ameerika naistel kulub nädalas kümme tundi vähem söögitegemisele, koristamisele ja laste eest hoolitsemisele kui eurooplannadel. Selle asemel, et ise kodutöid teha, maksavad nad selle eest teistele. Nad söövad rohkem restoranides, kasutavad pesupesemise ja kauba kojutoomise teenuseid, palkavad lapsehoidjaid.

USAs on autopesula, maniküüri- või massaažisalong paljudele kodust kiviviske kaugusel. Uksehoidjatega kortermajad pakuvad elanikele ööpäevaringset abi ning koerajalutajad vaatavad neljajalgsete järele. New Yorgis võib saada nädalavahetusel abi järgmise nädala toitude valmistamiseks.

Teisisõnu, ameeriklannad töötavad rohkem tunde nädalas ning kasutavad siis teenitud raha selleks, et palgata teisi tegema töid, mida nad ise teha ei jõua. Euroopas teevad naised vähem tööd ja teenivad ka vähem raha.

Oma "vabal ajal" on eurooplannad ametis kodu koristamise ja lastega. Nii et lõppkokkuvõttes teevad Euroopa ja Ameerika naised enam-vähem samapalju tööd. Samal ajal kogutakse USAs rohkem jõukust kui Euroopas. Naisprofessionaalid ei pea valima karjääri ja laste vahel, vaid võivad teha mõlemat. Kuna ameeriklannad kulutavad osa rahast kodustele töödele ja isiklikele teenustele, piiravad nad töökoormust ja loovad samas nõudluse teenustööde jaoks, mida muidu ei tekiks. Nii lüüakse kaks kärbest ühe hoobiga.

Euroopas kärbseid ei tapeta. Kõrgelt haritud lastega naised jäävad kas koju või teevad poole kohaga tööd kehvematel töökohtadel. Kodu ja laste eest hoolitsevad nad ise. Samal ajal pole Euroopas piisavalt palju teenustööd, et kõiki tööle panna.

Mittehõivatutele makstavad sotsiaaltoetused suurendavad töötavate elanike makse, mis omakorda peletab naised täistööajast eemale. Nii hoiab vaba aja lõks nii kõige kõrgemalt kui ka kõige madalamalt haritud Euroopa naised tööst eemal.

Copyright: Project Syndicate, 2006. www.project-syndicate.org

Autor: Heleen Mees