Ka jalgratas on Hollandi üks sümboleist

Kerttu Kongas 18. august 2006, 00:00

Olles elanud viis kuud vahetusüliõpilasena Hollandis, näen Eestis tugevat vajadust hakata meil praktiliselt olematut jalgrattakultuuri au sisse tõstma. Vastupidiselt mõnekümnele meie linnades päeva jooksul vastusattuvale ratturile - ning sedagi peamiselt suvisel ajal -, on Hollandi tänavad pedaale sõtkuvatest kodanikest tulvil. Olenemata aastaajast, ilmast ning ametikohast.

Tavaline hollandlane sõidab rattaga tööle ka siis, kui väljas sajab paduvihma või rahet. Ja see liikumisviis on väga nakkav! Tudengina, kel iga euro arvel, läbisin minagi talvel iga päev jalgrattal minu jaoks ekstreemse 40minutilise kooliteekonna, mil lumetorm silmad kinni tuiskas ja olemise üha märjemaks muutis.

Jalgrattateid on Hollandis kõikjal - linnades, maanteedel, külades. Eraldi valgusfoorid reguleerivad ratturite liikumist ning autode jaoks on väntavad liiklejad alati primaarsed. Tipptunnil jõuab rattur igale poole kiiremini kui autojuht ning boonusena veel uksest ukseni. Kõikjal on vastavaid parklaid ja parkimiskohti, nende puudumisel lukustatakse rattad lihtsalt kanaliäärde või posti külge.

Olenemata east sõidavad hollandlased õhtuti ka pidudele ja kokkusaamistele jalgrattaga ning hiljem rõõmsas tujus koju. Märkasin ka mitmel korral pensionäre vapralt pedaale sõtkumas. Mugavamad neist kasutavad liiklemiseks nuppudega reguleeritavat masinat, kus füüsilist jõudu tarvis pole.

Esmapilgul üllatas, et hollandlased sõidavad paljuski ratastega, millel roostekiht varjutab originaalvärvi ning mis vändates kolisevad ja krigisevad hoolimata õlitamisest. Esteetiline rattakogemus on nende jaoks teisejärguline, põhiline on, et ratas liiguks. Enamik tänavatel liikuvatest jalgratastest on aastakümneid vanad linnarattad ning maastikurattaid märkab vähe.

Ostsime sõbranna Liinaga endalegi kodutänavas paiknevast jalgrattapoest (garantiiga terveks eluks!) roostes igivanad rattad, et kohalikku kultuuri paremini sulanduda ning liikumist kergemaks muuta. Rattapoe omanikul tuli meie vanakraami küll päris mitmel korral parandada - minul kukkus näiteks pedaal sõidu ajal kolm korda küljest ning sõbrannal sõideti esiratas kaheksasse.

Ühistransport on tudengeile kallis ning Hollandis lihtsalt ei saa teistmoodi liigelda kui ratastel. Harjusin väntamisega niivõrd, et natuke pikemat maad kõndides hakkasid varem vägagi mugavad jalanõud minu hämmastuseks hõõruma.

Kuigi jalgrattad näevad välimuse poolest välja suhteliselt haledad, pole soovitav neid lukustamatult kuhugi linnavahele seisma jätta. Kodutud varastavad ning müüvad neid vaid viie euro eest. Rattalukud meenutasid pigem lehmakette kui klassikalisi jalgrattalukke, kuid see-eest pidasid roostes liiklusvahendid ka terve õppeperioodi kenasti vastu.

Pikemaks ajaks Amsterdami sõites jätsime alati oma kalli vara rongijaama kõrvale posti külge, kus vargad kõige agaramalt tegutsevad. Järgmisel päeval tagasi tulles ei võinud kunagi kindel olla, kas rattad ikka alles on.

Kui asi puudutab jalgrattaid, on hollandlased äärmiselt leidlikud. Tänavatel jalutades või linnas ringi sõites kohtasime imepäraseid leiutisi, mis kõik ratta omamise ning sellega liiklemise lihtsamaks teevad. Nii on tavaline, kui ülikonnas ja portfelliga ärimees sõidab hommikul tööle, olles püksisääre klambriga kinnitanud, et vältida selle takerdumist keti vahele.

Samuti võib juhtuda, et vanemad sõidutavad lasteaeda oma nelja last, kes on paigutatud kärusse, mis omakorda on vastavalt eelistusele kas jalgratta ees või taga. Tegemist pole järelkäruga, vaid jalgratta külge monteeritavaga. Pakiraamil transporditakse ilma probleemideta kummuteid, madratseid, reisile minnes ka pagasit ning igapäevaselt sõpru. Hiiglaslikke toidukotte veetakse lenksu küljes või selle tarvis mõeldud spetsiaalse kastiga.

Eestis harulduste kirja loetav kolmele mõeldud ratas on Hollandis suhteliselt tavaline nähtus. Sellega saab näiteks isa koos kahe lapsega linna vahel ringi sõita.

Hollandlastele meeldib jalgrattaid värvimise ja kujundamise kaudu isikupärasemaks muuta. Tänu sellele muutub väiksemaks võimalus, et ratas ära varastatakse. Kohtasime igas mõõdus, toonis ja huvitavate detailidega rattaid, mõnda sai ka kokku pakkida ja kaenlasse võtta.

Tuttavad, kes käisid Amsterdamis perereisil autoga, kahetsesid hiljem sõiduvahendi valikut. Lihtsam ja odavam olnuks kasutada kohapeal jalgrattaid ja ühistransporti. Trammid-bussid on Amsterdamis ülipuhtad ning liiguvad minutilise täpsusega. Linna romantilisi kanalipealseid ning sildu on kõige mõnusam imetleda kohapeal renditud ratastel liigeldes. Muide, Hollandis ratturite joovet praktiliselt ei kontrollita.

Seevastu autole parkimiskoha leidmine on Amsterdami südalinnas aga tõeline vedamine ja 30 minutit parkimist maksab üle 60 kr. Kes julgeb autoparkimise eest tasumata jätta, võib arvestada sadadesse eurodesse küündiva trahviga. See tehakse vältimatult, sest pea iga igal tänaval patrullib parkimiskontrolör.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:41
Otsi:

Ava täpsem otsing