Kes pöörab hüpiknukk Savisaare pead?

Sel pühapäeval võtavad Hundisilma talu köögilaua taga pitsi kangemat ja kiidavad head Eesti elu Keskerakonna esimees Edgar Savisaar ja tema hüpitaja.

Sest Keskerakonna esimees Edgar Savisaar on tegelikult hüpiknukk nagu Buratino Ferdinand Veike käes. Kes on aga Keskerakonna "Ferdinand", kael, mis Keskerakonna pead liigutab, see on saladus. Piinlikkusetunde ja murega pean lisama, et see on üks tänase Eesti paremini hoitud ja samas ohtlikumaid saladusi. Piinlik on seepärast, et ajakirjandus pole suutnud "Ferdinandi" üles leida. Ning mure seetõttu, et iga päev tegutseb Eesti mõjukaim erakond ühe või paari rahajõmmi huvides, kelle motiiviks pole avatud demokraatliku ühiskonna areng.

Jutt käib Keskerakonna kokku 10 miljonit krooni maksvatest kolmeaastastest võlakirjadest, mille erakond lasi välja enne 2003. aasta valimisi. Sellest miljon krooni maksis erakond sellel kevadel tagasi, ülejäänud osas muudeti intressi ja pikendati tagasimakset veel aasta võrra. Formaalselt on erakonnale laenu andnud investeerimispank LHV, kes tegelikult aga vahendab "investoreid". Kelle raha see tegelikult on, LHV pangasaladusele viidates ei avalda, ning Keskerakonna peasekretär ütleb, et "ei tea".

Usun, et ükski terve mõistusega inimene ei kahtle selles, et Keskerakonna eliidile, Savisaarele ja tema lähikondlastele on raha laenajad teada. Seda enam, et aastaid erakonnale sponsoreid vahendanud endine peasekretär Küllo Arjakas ütles mulle 2003. aastal võlakirjade lugu kommenteerides: idee sündis erakonna juhtfiguuride seas.

Kardan samas, et ka siin on tegemist siiski vaid pooltõega. Idee sündis tõenäoliselt hoopis läbirääkimistel suursponsoritega, kes ei soovinud oma nime avalikustada, kartes õigusega, et neile osutatud teeneid hakatakse seostama erakonna sponsoreerimisega. Väike ja paindlik investeerimispank LHV, kelle teenuseid kasutasid pea kõik suurärimehed Eestis, oli meelsasti nõus variisiku teenust osutama. Ärimeeste kogemus ja koostöö LHVga oli saadud juba raudtee erastamiseks loodud Raudtee Erastamise Rahva aktsiaseltsi päevilt.

Just eelpool nimetatud seltskonnast võib ka alustada Keskerakonna miljonite otsinguid. Kas on nende taga Urmas Sõõrumaa, kes on üles ehitanud turvamonopoli ja tegeleb kinnisvaraäriga ning kes 2003. aasta valimiste ajal üritas aktiivselt kokku sobitada Keskerakonna, Rahvaliidu ja Reformierakonna valitsust?

Või hoopis Merko suuromanik Toomas Annus, kelle firma võidab imekspandava kergusega suuri riigihankeid ja keda soosivad pealinna ametnikud? Või toidutööstur Oliver Kruuda, kes on teeninud riigi abiga Kalevi kinnisvaralt miljoneid ja kelle K-kohukesed toitsid Keskerakonda ka eelmisel sügisel?

Kandidaatidena võiks siia lisada ka Tallinki mehed Enn Pandi ja Ain Hanschmidti, käsi-peseb-kätt-tehingute mitteametlikud Eesti meistrid, kelle tegudele Edgar Savisaar erakordse innuga kaasa elab. Eriti mahlakaks muutuksid asjalood muidugi siis, kui selguks, et miljonid on tulnud hoopis idariigi hiigelkontserni Severstali grupi inimestelt, kelle mured raudteel paistavad meie majandusministrile erakordselt südamelähedased olevat.

Aga me ei tea seda. Sest Keskerakond ega raha andjad ei räägi. Miski ei liida inimesi rohkem, kui ühiselt sooritatud kuritegu.

Huvitaval kombel üritavad LHV ja Keskerakond jätta avalikkusele hoopis muljet, et tegu on tavalise finantstehinguga. LHV jurist Lauri Isotamm kasutab väljendeid turuintress, custody lepingud, kliendikontod, pangasaladus. "Ka meie jaoks on see üsna rutiinne äri," ütleb Isotamm. Keskerakonna peasekretär Kadri Must aga räägib: "Investorid on investeerinud LHV toodetesse, millest loodavad raha teenida."

Vabandust, aga iga finantsalal võhikki saab aru, et tegemist ei ole tavalise finantstootega. On palju kindlamaid ja tulusamaid finantseerimisvõimalusi kui ühe erakonna tagatiseta võlakirjad, mille intress on heal juhul kuskil 5% ümber aastas. Muuseas, võlakirjadele puht finantsküljelt lähenedes on Keskerakond sisuliselt pankrotiseisus ning investorid peaksid olema tõsiselt mures: 10 miljonist kroonist suudeti kevadel tähtajaks tagasi maksta ainult miljon krooni.

Võib ju ka küsida, miks on see 10 miljonit krooni ülepea nii oluline? Saab ju Keskerakond näiteks sel aastal vaid riigieelarvest ligi kaks korda rohkem. Ent 10 miljonit moodustas 2003. aastal üle poole Keskerakonna valimiseelarvest, ilma selleta oleks Keskerakonna 28 kohta Riigikogus unistuseks jäänud.

Erakonnad vajasid raha nagu õhku, kohalikest valimistest oli möödunud vaid pool aastat ja erakondade kassades haigutasid augud. 10 miljoni kroonine laen oli teene, mille tänuvõla suurust on raske ülehinnata.

Ja seda tänuvõlga nüüd Keskerakond ilmselt ka tasub. On ju tegu Eesti poliitilisel maastikul silmapaistva diilide-erakonnaga, kelle usk on, üllatus-üllatus, turumajandus ehk kauplemine.

Niisiis, Keskerakonnalt saab tellida, sellest on ka sponsorid aru saanud. Ja nagu Šveitsi panganduses (millega Savisaar tänu oma Nõmme maja müügi-ostu saagale nii hästi kursis on) saab tellida ka nii, et tellija jääb diskreetselt varju. Maailmavaate või avatud ühiskonna arengujuttu võib ajada avalikkusele, sponsoritele pole mõtet seda puru silma ajada. Money talks!