Elektrikatel on täpne, aga ablas

"Elektrikatlad on teiste katlatüüpidega võrreldes täiesti erinevad, nad ei põleta midagi, seega ei sõltu nad põletatava aine omadustest," selgitab OÜ Starlevel juhatuse esimees Hardi Loit.

Erinevalt teistest katlaliikidest ei pea tema sõnul elektrikatla puhul tegelema põlemisjääkidega (tahkekütusel tuhk). Lisaks ei pea hoidma kindlat kõrget katlatemperatuuri (muidu kahjustuvad katel ja korsten) ja seda pidevalt jälgima kalli automaatikaga (näiteks õlikatlad). Rääkimata korstnast, ruumineelavast akupaagist või kütusehoidlast.

Elektrikatel võib Loidi kinnitusel töötada samal temperatuuril nagu radiaatorid või põrandaküte. Liiatigi asuvad tänapäevased elektrikatlad vahetult torustikul, seega võib neid paigaldada kas või sahvrisse.

Elektriga kütmistki peab Loit üheks odavamaks viisiks. "Küttepaketiga liitujatel on öötariif vaid 47 senti ja päev 89 senti kilovatt. Lisanduvad muidugi mõõtsüsteemi- ja ampritasu, kuid kokkuvõttes on elekter õigel kütmise ajastamisel praegustest üks odavamaid," väidab ta.

"Ma arvan, et see on kõige kallim kütteliik. Aga see on mugavus," väidab ASi FEB Sanitaartehnika küteprojekti juht Viljar Sarapuu omalt poolt. Ta leiab, et isegi kui kütta odavama ööenergiaga üles akumulatsioonipaak, siis kuluartikkel ikkagi jääb.

Sarapuu näeb elektrit ikka alternatiivküttena teistele katlatüüpidele. Kui põhikatlaga midagi juhtub, siis läheb elekter käiku.

Loidi kinnitusel annab elektrikatla kelltermostaadiga ajastada nii, et see töötab põhiliselt öösel ja päeval töötab siis, kui ruumitemperatuurid langevad alla etteantud temperatuuri.

"Seega kulub odavat 47sendist elektrit kaks kolmandikku ja kallimat vaid kolmandik," lisab ta.

Loidi sõnul on elektrikatla kasutegur 100% lähedane, kuna tarbitav energia läheb soojusenergia tootmiseks.

Kõige kasulikum on Sarapuu arvates, kui elekter soojendab õhku, mitte vett, sest vesi annab omakorda sooja ära ja kasutegur jääb siis madalamaks - 90-100% vahele.

Lisaks elektrikatla paigaldamise investeeringu odavusele võrreldes teiste kateldega peab Loit selle eeliseks ka teistega võrdväärseid kasutuskulusid, lisaks ka teistest kõige väiksemaid hoolduskulusid. Samas, ehkki iseenesest on tegemist mittesaastava katlaga, toimub loodusereostamine hoopis soojuselektrijaamas.

Ehkki eelisena on Sarapuu sõnul elektrikatlaruumi investeering ehitusel küll väike, on ekspluatatsioon kallis.

Liiatigi varitseb oht, et kui maja teisiti kütta ei saa, aga elekter on 3 päeva ära, siis tuleb seni olla külmas.

Elektrikatla ostmisel soovitab Loit tähele panna, kas see on juhtimiskeskusega või otse reguleeritav. Juhtimiskeskusega elektrikatelt saab kaugjuhtida näiteks termostaadiga, samuti vajadusel blokeerida katla tööd, et mitte tõsta eramu peakaitsme nimivoolu. Viimane määrab tarbija elektri püsitasu.

Lisaks saavad siis kõik seadmed töötada, ilma et peakaitse äkitselt väljalülitatuks ja pimedusse jätaks.

Elektrikatla paigaldamisel tuleb toide vedada otse maja peajaotuskilbi vabast toiteliinist, mitte ühendada seda installeeritud vooluvõrku. Samuti olgu elektriliitumine kindlasti kolmefaasiline.

Paigaldaja peab Loidi kinnitusel olema elektripädevusega organisatsioon või isik.

Elektrikatla alaliik ioonkatel pakub alternatiivi tavalisele elektrikatlale.

Beril Baltic OÜ juhataja Priit Lõime kinnitusel ongi suurim erinevus voolu juhtimine läbi elektroodide otse vette kogu katla ulatuses ning automaatne kontroll, mis tagab ökonoomseima tsükli.

Lisaks väiksusele on ioonkatel Lõime sõnul remondi korral lihtsalt ligipääsetav.

Põhiliseks veaks ioonkütekatelde kasutamisel peab ta vale kontsentratsiooniga vesilahuse kasutamist või omapäi katla reguleerimist.

"Ioonkütte kasutegurit saab tõsta kõige lihtsamalt - nagu iga teise kütteliigiga -ruumi soojustamisega," selgitab ta.

ASi FEB Sanitaartehnika küteprojekti juhi Viljar Sarapuu väitel nõuab ioonkatel suurt voolutugevust. "See on vana vangikatel: kaks žiletitera, tikk vahel," iseloomustab ta katelt, mis oleks sobilikem tööstusele.

Sarapuu seletusel on ioonkatlas kaks grafiitpulka, mille vahel tekkiv kaarleek paneb veeioonid pulkade vahel kiirelt liikuma.

Ka OÜ Starlevel juhatuse esimehe Hardi Loidi teada on ioonkatlad Venemaal ammu tuntud. Nõukogude ajal toodeti neid Bratskis ja Pjatigorskis. Tartus toodeti tema sõnul neid sukelkatla nime all.

Elektrikatlad (nii tenn- kui ka ioonkatlad) on hästi automatiseeritavad ja suure kasutusmugavusega. Hästihooldatud elektrikatla kasutegur on tavaliselt 100% lähedal.

Tihti on elektrikatel lülitatud ka universiaalkatelde koosseisu. Puuduseks on katlakivi tekkimise oht tennidele, mis viib nende väljavahetamiseni.

Elektrikatla ostmisel ja kasutamisel tuleb arvestada suhteliselt kõrgete ekspluatatsioonikuludega elektrihinna pideva tõusu tõttu. Soovituslikult tuleks elektrikatelt kasutada öisel ajal koos akupaagiga.

Samuti tuleb jälgida, et katel oleks kaitstud vee ülekuumenemise vastu eraldi väljalülitava kaitsega. Samuti ei tohi katelt lülitada tööle ilma veeta.

Elektrikatla toitevõrk peab olema kolmefaasiline - 400/230V. Ehkki katel ühendatakse maja kilbist oma toitekaabliga, eeldab tennkatla kasutamine tavalisest võimsamat elektrikilpi.

Ioonküte on elektrikütte üks alaliike, mida iseloomustab eeskätt süsteemi kompaktsus. Tänu seadme väikesele metallimahukusele on ka soetushinnad suhteliselt soodsamad.

Soojuskandjana kasutatakse spetsiaalset antifriisi ja inhibiitoritega töödeldud vett, et süsteemis oleks tagatud külmakindlus ning korrosiooni ja katlakivi vältimine.

Ioonkütte eelisteks on samuti suur mugavus ja täpne reguleeritavus, võrreldes tennkateldega ka väiksemad ekspluatatsioonikulud. Et ioonküttesüsteemis puudub soojenev küttekeha, ei saa see ka läbi põleda. Kuna kütteelemendi soojendamiseks energiat ei kulutata, eraldub kogu energia otse soojuskandjasse.