Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riigipööre on lükanud Eesti künismisohu
Eestis ei ole toimunud pööret vasakule, nagu traagiliselt hüüavad parempoolsed opositsionäärid. Ei ole toimunud ka nihet paremale, nagu kinnitavad "inimnäolist" turumajandust propageerivad sotsid, Keskerakond ja Rahvaliit.
Eestis on toimunud küll pööre, kuid parem-vasak-skaalaga pole sel midagi pistmist. Viimase paari aasta jooksul on Toompea poliitikud ja ärieliit pööranud Eesti järsult pragmaatilisse künismi. Inimese väärtust hinnatakse rahas, sidemetes. Hinnas on omakasu, alttõmbamine, hämarad käsi-peseb-kätt-tehingud. Eetika, moraal, aated, visioon on vaid sõnamulin, sellest on saanud retoorika naiivsete tarvis.
Kaks olulisemat Eesti pragmaatilise künismi allakäigutrepile tõuganud sündmust on: Keskerakonna, Rahvaliidu ja Reformierakonna võimuletulek ning eurorahade ja riigieelarve miljardite järsk kasv.
Pea poolteist aastat tagasi Toompeal toimunud võimuvahetus oli selge märk poliitika paradigma muutusest. Esmakordselt tuli koalitsioon võimule ainult võimu pärast. Ei mingeid pikemaajalisi visioone, aateid, ideid, kuidas riiki edasi viia, arendada. Ainus oluline kokkulepe koalitsioonis oli: leping valimisteni, keegi teise erakonna valdkonda oma nina ei topi. Pragmaatiline.
Esimene samm oli astutud. Paraku, nagu ikka, järgnes sellele ka teine. Keskerakond ja Rahvaliit tõid kaasa uue valitsemisviisi - uue muidugi vaid Eestis - jaga ja valitse, divide et impera.
See Vana-Roomast pärit maksiim on efektiivne relv vaid võimul püsimise eesmärki teenivate poliitikute jaoks. Koondada suur võim väikese kildkonna inimeste kätte, siduda inimesed, riigiasutused ja ettevõtjad enda külge lubaduste ning riigi rahaga.
Kas tõesti on mõnel inimesel illusioon, et Tallinnas otsustab olulisi küsimusi end aeg-ajalt moorameheks maskeeriv linnapea Jüri Ratas, mitte aga Keskerakonna juht Edgar Savisaar? Või arvab mõni naiivne, et keskkonnarahade saamiseks saab ta Villu Reiljanist teretamata mööda minna?
Kas see kõik on demokraatia huvides? Kindlasti mitte. Kas see on aga efektiivne võimulolijate jaoks? Kahtlemata. Kolmas osapool, Reformierakond ja Ansip aga mängivad märtrit, kes hoidnud Eesti ära hullemast. Kui hulluks veel peab asi minema?
Ajalehtedes ilmunud artiklite järgi on sel aastal ligi 20 omavalitsusjuhti vahetanud erakonda. Sellised äkkilmutused on viinud omavalitsusjuhte harilikult Keskerakonda. Naeruväärne on Keskerakonna peasekretäri Kadri Musta kommentaar: Keskerakond toetab tugevaid omavalitsusi. Ta peaks lisama: seepärast panemegi nad meie käest palukesi anuma. Jutt on ikka koolikatustest, ametikõrgendustest, teederahast. Jaga ja valitse.
Keskerakond ja Rahvaliit on leidnud liitlased ärieliidi tipust. Põhjuski on lihtne. Jaga ja valitse sobib hästi korporatiivsust ja erikohtlemist ihkava äritegelase jaoks - odav maatükk, suunatult võidetud riigihange, magus rendileping. Argumendid, mis on mõne äriliidri jaoks olulisemad kui aus konkurents.
Selliste äritegelaste nimesid on meedias korduvalt nimetatud, olgu siin vaid neist tuntumad: poliitikute ümber tiirlev turva-kinnisvaramees Urmas Sõõrumaa, riigiga ehitus- ja kinnisvaraäri ajav Merko suuromanik Toomas Annus, K-kohukesi ja odavaid krunte pakkuv Oliver Kruuda, Ida-Virumaa prügiboss Nikolai Ossipenko, Tallinki mehed Enn Pant ja Ain Hanschmidt, praamimonopolist Vjatšeslav Leedo.
Eestis on enneolematu majandusbuum. Riigieelarve ülejääk tuleb 6,4 miljardit krooni. Järgmise kuue aastaga tuleb Eestisse 52 miljardit krooni euroraha. See Eesti firmadele, põldudele ja koolidele nii vajalik raha süvendab pragmaatilist künismi. See on raha, mida võimupoliitikud juba osaliselt käsitlevad enda kampaaniarahana.
Künismisoost välja saamiseks on kaks võimalust. Majanduskasv peatub, raha hulk väheneb. See sunnib poliitikuid rihma koomale tõmbama ning viib koalitsioonist välja jaga ja valitse stiili harrastavad erakonnad. Pean seda vähetõenäoliseks.
Inimestel saab poliitikute ja ärimeeste sahkerdamisest kõrini, meie niigi madalale vajunud tolerantsipiir tuleb vastu ning leidub poliitiline jõud, kes tahte midagi muuta reaalsusesse rakendaks. Milline on sellise sündmuse tõenäosus? Tjah, lootus sureb viimasena…