Lähed poodi, sauna, ujulasse, igal pool oled õpetaja

Haridusministeeriumi andmeil on Eesti keskmine õpetaja 44,9aastane naine. 1. septembri, tarkusepäeva puhul otsis Äripäev Kesk-Eestist üht keskmist õpetajat.

Järvamaal asuv Aravete Keskkool on oma 300 õpilasega Eesti mõistes täiesti keskmine kool. 1985. aastal Ignar Fjuki projekti järgi valminud maja on sopiline, täis koridore ja ootamatuid käänakuid. Pastelsed seinad ja rohelised taimed aknalaudadel. Majas endas aga lõhn, mille tunnevad ilmeksimatult ära kõik, kes kunagi koolis käinud - segu raamatute trükimustast, seinavärvist ja poonimisvahast ning kindlasti veel midagi.

Uue kooliaasta alguseni on jäänud veel neli päeva ning majas on vaid õpetajad ning koristaja. "Mõnus tunne on," õhkab tumeda poisipea ja päevitunud jumega suviselt roosakas pükskostüümis 21aastase pedagoogistaažiga Larissa Espenberg. Selles koolis on ta juba 14 aastat õpetanud vene ja inglise keelt ning olnud klassijuhatajaks.

Humoorikas ja kahe jalaga maa peal seisev maakooli õpetajanna ei tunne, et oleks elus valesid valikuid teinud. Ta ei vaata igatsevalt pealinna poole ega tunne, et elu maal oleks mõttetu. Vastupidi - õpetaja on maal sama tähtis ja austatud kui tohter. Pidevalt kogukonna pilkude all, ei saa küll lubada lõõgastumist kohalikus pubis, kuid aukartus äratab amet veel neiski, kes juba ammu kooli lõpetanud.

"Lähed poodi, sauna, ujulasse, igal pool oled õpetaja. On olnud olukordi, kus mõnes pubis kohtun endise õpilasega, kes ammu kooli lõpetanud ja siis see klaas alkoholiga käib sellise kiirusega selja taha… Aga ega see paha ole. Väike hirm võib ju õpetaja ees olla," naeratab Espenberg.

Tema enda kaks last pole küll õpetaja elukutset valinud, tütar õpib Tartu Ülikoolis suhetekorraldust, poeg Tallinna Tehnikaülikoolis.

Enda valikutest rääkides tunnistab Larissa, et algul plaanis ta arstiks saada, kuid peljates liig suurt vastutust, otsustas vene filoloogia kasuks. Ja sai ikkagi suure vastutuse - õpetaja kutse. Seitse aastat Paide 3. Keskkoolis töötanud ja seejärel Aravetele tulnud naine ütleb, et valik oli õige. Miks aga praegu noored justkui õpetaja ametit mikski ei pea, sellel võib tema hinnangul olla mitu põhjust.

"Mitte ainult raha, vaid ka keskkond, kuhu noor õpetaja satub, tööga seotud vastutus ja hirm," sõnab ta. "Peab olema hea närv, et saada hakkama 30 pingsalt jälgiva silmapaariga, kes iga su liigutuse ja veidruse fikseerib. Ka peavad varusukkpüksid olema alati sahtlis valmis, kui juhtub silm jooksma."

Larissa Espenberg pole nõus, et ta võiks olla nn keskmine õpetaja, kuna ta ei vasta stereotüübile.

"Stereotüübi järgi on õpetaja millegipärast lohakas, pesemata juustega või selline käest lastud naisterahvas. Olen ennast jälginud, et ei muutuks selliseks, kes sünnipäevadel kamandab ning istekohti jagab," selgitab ta. Võib-olla just sellepärast ongi tema käest küsitud, miks pagana päralt, tema, kahe kõrgharidusega filoloog, töötab koolis, aga mitte kuskil tähtsa ja tasuva töö peal. Põhjus on lihtne.

"Need mõni tuhat krooni pole olnud stiimuliks, miks peaksin midagi muud tegema või siis suve ohverdama. Pealegi lõpeb tavaliselt minu tööpäev kell kolm ja mul on aega tegeleda iseendaga ja oma hobidega, kui lapsed väikesed olid, siis nendega. Ja kui abikaasa ei tööta õpetajana, võib seda luksust lubada, et teenin vähem," põhjendab ta. Larissa abikaasal on Aravetel väike autoteenindus.

Vanemõpetajana ulatub Larissa sissetulek kuus 7500 kroonini. "Ajakirjanduses on küll jäänud mulje, justkui õpetajad muud ei teeks, kui ainult virisevad väikese palga üle. See on vale. Ma ei mäleta, millal viimati kolleegidega palgast rääkisime," sõnab Larissa. Ja kinnitab: "Raha üksi õnne ei too."

"Olen käinud palju maailmas ringi ja mõelnud õnne valemi ja edukuse üle. See peab olema enda jaoks paika pandud ja peab olema kahe kõrva vahel, mida ma elult tahan," räägib ta mõtlikult.

Kuna kool on väike ühiskonna mudel, näeb seal kõike ja puutub kokku erinevate rõõmude ja muredega.

"Minu jaoks pole edukas ainult see, kes lõpetab kooli ja läheb pangandusse tööle. Palju suurem saavutus on see, kui keegi lõpetab suurte vaevadega kooli, õpib ameti, loob pere ja saab eluga hakkama," arutleb Larissa. Ka ei tunne ta, justkui peaks mööda karjääriredelit kuhugi ronima - ei õppealajuhataja ega direktori koht pole see, mida Larissa nimetaks karjääriks. Talle ei sobi läänelik edukultus ja lõputu võidujooks.

Tõsi ta on, et maal kulgeb aeg teisiti ja elutempo on rahulikum, keskkond turvalisem. See teeb ka inimesed rahulikumaks, õnnelikumaks.

"Ma ei tea, kas ma kuskil mujal saaksin aias hommikul hommikumantlis rahulikult kohvi juua. Kui meil sõbrad külla tulevad, siis nad imestavad, et teil on nii vaikne," räägib õpetaja. Ka pole asula vahel autojuhte, kes jalakäiad poriga täis pritsivad.

"Ja pea igasse suuremasse linna sõidab tunniga kohale. Nii et elu ei lähe maalt kuidagi mööda. Ja halli keskmist õpetajat pole tegelikult olemas," teab õpetaja Espenberg.

Tänavu läheb kooli 10 000 last vähem kui mullu.

2006/2007 õppeaastal läheb kooli 165 000 õppurit, 12 000-le on see esimene koolipäev. Võrreldes eelmise aastaga jääb koolides tühjaks 10 000 kohta - just niipalju väheneb õpilaste arv. Tegevuse lõpetab sel aastal 4 algkooli ja üks põhikool.

Võrreldes viie aasta taguse ajaga töötab Eesti koolised õpetajaid 15% võrra vähem.

Täna astub koolides üle Eesti laste ette 15 800 õpetajat, neist 2400 on meesõpetajad. Õpetaja keskmine vanus on 44,9 aastat.

Haridusministeeriumi andmetel on õpetaja üldtööaja pikkuseks 35 tundi nädalas. Arvestades intensiivse ja keskmisest suurema töökoormusega õppeaasta keskel, on õpetaja puhkuse pikkuseks 56 päeva.

Õpetaja palk sõltub tema ametijärgust ja lisaülesannetest. Nooremõpetaja, kes tegutseb ka klassijuhatajana, teenib keskmiselt 8000 krooni bruto.