Tööauto peab kõike tegema

Eesti Raudtee tarbeks ajasid kõik autoesindused peale Toyota oma pikapid Männiku tankodroomile, kus raudteetöötajad ja ajakirjanikud said nende võimeid proovida.

Oli selge, et sealsel testirajal pidi auto suutma turnida kui ahv ja seda juba ühesillaveoga ei saavuta. Kõik kohaletoodud mudelid olid maastikule kohaselt nelikveolised.

Uute ja modernse välimusega autode kõrvale rivistasid end üles ka vananenud mudelid Mazda B2500 ja Ford Ranger. Ausalt öeldes sai neisse suhtutud samal viisil, et mis nüüd need, kuid reaalsus oli hoopis teistsugune. Vanad mudelid pidasid uutega igati sammu ja kaotasid konkurentidele vaid välimusega. Kui on plaanis metsas või mujal raskesti ligipääsetavates kohtades välimusega eputada, siis tuleb loomulikult millegi uuema poole vaadata. Kuid kas see on seda ekstraraha väärt, mida uute eest küsitakse? Kohati jah, olid uued mootorid meeletult üle, kuid samad nõlvad sai ka nõrkade mootoritega väga hästi võetud. Sama peab nentima kardetud Hiluxi kohta, millel nõrk mootor. Ei jäänud ka see auto kuskil hätta. Võib-olla avalduvad erinevused rohkem siis, kui käru taga ja koorem peal, kuid niisama törtsutades ei oska küll võimsaid ja kalleid autosid millegagi esile tuua.

Võitjaks tahakski kuulutada Mazda B2500. Mazda on selgelt odavaim ja see talle võidu annabki. Tegemist on tõsise tööautoga, mis ajab oma asja ideaalselt ära. Teiseks paneks Isuzu, mis küll suure mootoriga, kuid sellesama mootori kohutav lärm ajab ihukarvad püsti. Samas on argumendiks odav hind. Kolmanda koha annaks Mitsubishi L200 käsutusse, sest ulmeline välimus on selline, mis ei lase endalt pilku pöörata ja paneb tagatise väitele, et tööautoga kannatab ka pärast raske päeva lõppu "lantima" minna. Samas ei jäänud kuskil auto konkurentidele alla. Miinuseks on küll kõrge hind, kuid samas on tegu tõelise farmeri unistusega.

Neljandale kohale paigutaks Ford Rangeri, mis peaaegu sama auto nagu Mazda, kuid juba oluliselt kallima alghinnaga. Viiendaks paneks Toyota Hiluxi, mis tõuseb edetabeli tippu pärast mootoriuuendust. Kuuendaks peab jätma kalleima alghinnaga, kuid peale võimsaima mootori mitte millegagi hiilanud Nissani.

Mazda nagu Fordki on vana mudeliga endiselt rivis. Mazda toodi Männikule täiesti tänavavarustuses ehk tänavarehvidel ja kõige madalamana kogu väljas olnud rivistuses. Võttes end kogu rivile sappa, mis mahamärgitud rajale suundus, tekkis ühel tõusul küll hirm, sest seal olid just kõik konkurendid natuke hädas olnud. Ometigi olid need kõrged ja suurte rehvidega autod. Natuke rohkem gaasi ja Mazda viskus mäest kui linguga ja ei teinud tõusul teist nägugi.

Tõusudele järgnenud vagude kaskaadis oli kuulda, et midagi käib vaikselt mööda liiva. Natuke uurimist ja selgus, et kuna auto oli teistest madalam, siis käis auto esiosas olnud kroomitud raud õrnalt vastu maad. Kuid kui teistega võrdsed veljed ja rehvid alla panna, ei kaota Mazda konkurentidele kuskil, pigem võidab neid ühe olulise komponendiga, milleks on hind. Nimelt on Mazda pikapi klassi ainus auto, mille hind on alla kolmesaja tuhande.

D-MAX-il on klassi konkurentsitult suurim, küll aga mitte võimsaim mootor. Ausalt öelda oli tunda küll, et Isuzul oli üks paremaid tõmbeid. Mäel ja rööbastes, kus jõudu vaja, andis võimsusevahe autost autosse istudes üsnagi tunda. Kolmeliitrine mootor võttis kohtasid, kus väiksemad mootorid ägisema kukkusid, üsna mängeldes ja ei teinud teist nägugi. Pigem justkui küsis, et khm, sina seal roolitaga, kas mingeid suuremaid tõuse pole.

Hea on ka see, et kütusekulu ei ole olenemata litraažist üldse suurem kui konkurentidel.

Miinuseid on aga mootoriga kaasa ka antud. Nimelt pole Isuzu insenerid kuidagi jagu saanud kohutavast lärmist, mida pada kapoti all urisedes toodab. D-MAX oli kindlasti klassi kõige lärmakam ja ausalt öeldes kohati häirivalt lärmakas.

Välimus on Isuzul igati ajakohane ja ei jää uuenduskuuri läbinud kaasvõitlejatele kuidagi alla. Sisu on küll natuke igav.

Rool kuulas autol igati hästi sõna ja viis ka suuremates vallides sinna, kuhu juht nina näitas.

Mitsubishi on kindlasti klassi kõige kaasaegsema välimusega auto ja nagu mõni muhelev kolleeg naljatas - tõeline Eesti Raudtee töölise unistus. Tegelikult pole see nali, vaid tõsiasi, sest L200 välimus annab teistele silmad ette ja kõlbab pärast pikka tööpäeva ka n-ö lantima minemiseks väga hästi.

Efektne kuppelkabiin ja sama huvitava kujuga kast on tänaval tõelised pilgupüüdjad. Juba olemasolevale disainile veel kaitseraudade paigaldamine annab Mitsubishi kastikale tõeliselt matšoliku oleku.

Kerge ufolikkus jätkub ka interjööris, kus mõned elemendid tulevad tuttavad ette ka Pajerost. Samas on sees olemine kõige madalama istumisasendiga ja ehk ka kõige sõiduautolikum.

Samas on vedrustus nagu ka teistel tõsise veoauto mõõtu ehk endiselt on tagasild lehtvedrudel. Sild ise on tammepuu mõõtu ehk jäme, sest peab taluma karme koormusi.

Diiselmootor ei jää kuskil hätta ja sikutab masina kergelt üles ka suurimatest küngastest. Vedrustus on samuti Harju keskmine ja ronimisomadused ei lase ka kuskilt enda kallal viriseda.

Samas oleks niisuguse välimusega autolt midagi erilist oodanud. Ehk panid insenerid kõik võhma välimusse ja unustasid, et alusvankriga tuleks ka midagi vägevat ette võtta.

Ford ja Mazda on tegelikult nagu kaks tilka vett või siis leia kümme erinevust mõistatus. Viimane polegi nii lihtne, sest masinad on tegelikult samad ja erinevused on vaid kosmeetilised. See tähendab seda, et ühel on küljes Fordi ja teisel Mazda märgid. Loomulikult on erinev ka teine esipaneel.

Vähe on erinevusi ka interjööris… käsipidur käib nii ehk naa mõlemal masinal naljakalt rooliratta alt kangi enda poole tõmmates. Käsipiduri vabastamine oli muidugi paras otsimine. Lõpuks selgus, et kangi pead tuli keerata.

Et Fordi ja Mazda mudelid on natuke vananenud ja uuenevad juba selle aasta sügisel, sai natuke alavääristava suhtumisega neisse ka istutud. Tegelikkus oli aga hoopis vastupidine. Jah, mootor oleks võinud võimsam olla, kuid pean tõele au andma ja nentima, et vedrustus ja ronimisomadused on neil uudsete mudelitega võrdsed, kui mitte paremad. Ford kündis igast mäenõlvast sama vapralt üles nagu ufoliku välimusega Mitsubishigi ja oli tegelikult ka pehmem kui teised. Kohal olnud täisvarustuses Ranger andis paljudele uuematele konkurentidele ka välimusega silmad ette. Suured ja laiad Cooperi rehvid tegid maastikul kulgemisest tõeliselt mõnusa ja mis peamine - pehme elamuse.

Toyota oma Hiluxeid Eesti Raudtee tarbeks korraldatud testile ei toonud. Põhjusteks sosistati, et mootor ei suuda võimsate konkurentidega võistelda. Tegelikult kartsin, et selles jutus võib tõde sees olla, sest on teada, et Toyota tegeleb praegu uue kolmeliitrise diiselmootori väljatöötamisega, mis peaks konkurendid selili lööma.

Välimuselt ei kaota uuenenud Hilux konkurentidele millegagi. Küll on ta ehk toyotalikult tagasihoidlikuma välimusega.

Paljud ehk ei tahagi tegelikult ufoga mööda metsi seigelda ja sestap on Hilux valik number üks.

Sisu on lahendatud lihtsalt nagu välimuski. Domineerib küll plastik, kuid see on äärmiselt kvaliteetselt kokku pandud. Kõik on käe-jala juures ja tööautona oleks sisu kohta paslik väljend "käib kah!".

Läbitud sai Männiku tankodroomil sama rada, mis teiste testis osalenud pikapitega. Kohati oli tunda, et jõud nagu hakkaks raugema, kuid otsest häda küll ei tundnud.

Korra õnnestus end ka liiva sisse kaevata, kuid lülitus aeglusti peale tõi auto sellest august mängeldes välja. Ei ole sellel "lahja" mootoriga Hiluxil häda midagi, metsas ja maastikul ei peagi kogu aeg kahesajaga sõitma.

Hiljuti uuenduse läbielanud Nissan Navara on kindlasti üks kogu kastiautode pundi nägusamaid ja juba ilma rautamata üsna musklilise olemisega.

Ka interjöör ei jäta palju kohti virisemiseks ja elemendid, mis salongis, on juba muudelt Nissani mudelitelt tuttav. Rool oleks justkui sportauto 350 Z pealt mahakrutitud. Istmed pakuvad piisavat külgtuge ja ei ole selle auto sees kohta, mille peale tahaks viriseda.

Olenemata sellest, et mootor on väiksema kubatuuriga kui Isuzul, on Navara kapoti all peituv jõuallikas kõige võimsam. Vedrustus ja juhitavus jätsid selle kuuma välimusega ja mootoriga auto juhi siiski külmaks. Kokkuvõttes - ei midagi erilist.

Kui keegi Navarat osta tahab, siis peab ta kindlasti vaatama automaatkäigukasti poole. Manuaal ei kõlba lihtsalt kuhugi. Kangist kinni haarates oli tunne, nagu väntsutaks magava hundikoera käppa, aru ei saanud, kas käik läks sisse või ei läinud. Kui mingi lülitus toimus, siis polnud päris kindel, milline käik sisse läks. Sellest kastist soovitan hoiduda ja vaadata automaadi poole.