Uus aeg vanas Werneri kohvikus

Heidi Vihma 01. september 2006, 00:00

Kuulus minevik, traditsioonid, ülikooli naabrus - siiamaani juhtub Wernerisse vanema põlvkonna kohvijoojaid, keda mujal kahetsusväärselt harva näeb.

"Olen parajasti Werneris kohvitamas, tule ka!" juhtusin naaberlaua vanaproua telefonikõnet pealt kuulma. Ja arvutasin ajaviiteks, et ta võib siin juba viis-kuuskümmend aastat olla kohvi joomas käinud.

Muidugi läksin ka mina Wernerisse mitte ainult sööma, vaid natuke ka ajalugu otsima ja minevikku meenutama.

Esimesel korral läks kehvasti.

Oli pühapäev, kell alles kümne ringis ja tahtsime hommikusööki. Ettekandja tõi menüüd - üks oli määrdunud, teine lausa kohviga üle valatud. Võisime valida salatite, suppide ja praadide hulgast.

Ei tahtnud, pidime ettekandjalt lisa küsima, et kas hommikuks midagi ei olegi, omletti või võileiba. Pealegi söödi naaberlauas pannkooki, aga seda menüüs ei olnud.

Saime teada, et hommikusöögimenüü on eraldi lehel, aga need on kõik ära kadunud. Ja et omletti saab ainult tööpäevahommikuti, aga pannkooki võime küll saada. Nii et väikese vaevanägemisega saime hommikusöögi kätte.

Otsisin ka ajalehti (tean küll, et pühapäeval ei ilmu, aga laupäevanegi oli lugemata), leidsin ainult viimase Ekspressi Kohvri. Küsisin ettekandjalt, tema ütles, et küllap on mõne kliendi käes. Aga esiteks oli veel ainult kaks klienti ja teiseks - kumbki neist ei lugenud ajalehte. Nii et ajalehti ei olnud.

Ostsin külakostiks viimiseks porgandikooki, see osutus suurepäraseks.

Teisel korral läksin lõunat sööma. Kitsejuustusalat kuuma meesaiaga - nimetus pettis, röstsaiatükid olid küll meemaitselised, aga isegi mitte soojad. Oleks nimeks olnud lihtsalt kitsejuustusalat, oleks võinud rahule jääda, oli värske ja puuviljane.

Värsked ja soojad kuklid on korralikus kohvikus ikka olemas, ilmselt teatakse seda ka Werneris. Siinsed tulid lauale lausa tuliselt, aga õnnetuseks mikroahjutuliselt - nad olid nii kaua lühilainekiirgust saanud, et olid selle käes kõvaks karastunud ning avaldasid hammastele kindlat ja täielikku vastupanu.

Kana-ingveri supp oli päris hea, nii et kõhu sain täis küll. Oli neljapäev, lehekorvist leidsin seekord värske Ekspressi. Ostsin jälle kooke kaasa - nüüd valge šokolaadi koogi vaarikatega (mm, kui hea!) ja lahja kohupiima-virsikukoogi (ebaõnnestunult kuiv).

Eestis on söögikohtadel nagunii väga lühike ajalugu ja kui üks koht on sama nime all pea sada aastat toiminud, siis tahaks seda ajalugu ka oma silmaga näha. Aga Werneris on vanaga asjad ühel pool, kõik on uus.

Igavalt lagedad seinad ja moodne mööbel. Kuigi esimese korruse menüüs on supid ja praed nagu restoranis, nimetatakse seda moodsalt kohvik-lounge'iks, päris restoran on teisel korrusel. Suvel on lauad ka õues ja see on tore, kitsas õues on tuulisel päeval piisavalt tuulevarju ja kuumal päeval mõnusalt vilu.

Mingil veidral põhjusel vaadatakse enamuses kohvikohtades mööda lihtsast tõsiasjast, et kui kuum kohv külma tassi valada, jahutab tass ka kohvi ära. Werneri espresso oli erandlikult kuum ja hea, mine tea, ehk on vana Werneri vaim siiski kohal ja hoiab silma peal.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:41
Otsi:

Ava täpsem otsing