Ilukõrrelised kaunistavad aeda kevadest sügiseni

Kõrreliste võlu on nende alati kestvas leheilus. Õis on taime üürike ehe. Ilukõrrelise peen graafiline lehestik aga tasakaalustab aiamaastikku nii suvel õierikkuses kui ka talvel näilises vaesuses.

Aiakõrrelisi saab valida nii tihedapuhmikulisi, hõredapuhmikulisi kui ka võsundilis-puhmikulisi. Näiteks ei saa tihedapuhmikuliste taimedega peenra-ala kiiresti katta, sest need laienevad suhteliselt aeglaselt, suunates kasvuressurssi pigem tihedusse. Istutustihedus võiks seega olla üsna väike. Sellised kõrrelised on näiteks aruheinad ja rohelubikas.

Võsundilise puhmikuga taimed (nt kirjulehine päideroog, suur parthein, liiv-vareskaer, amuuri siidpööris, hundinuiad jt) moodustavad pikemaid risoome ning soodsates tingimustes saab nendega haljastada küllalt suuri alasid. Väikeaias saab seda tüüpi kõrrelisi kasvatada maasiseste tõkete abil: selleks ei sobi tavaline peenravaip, sest tugevad risoomid tungivad sellest varsti läbi.

Tugevam kile, millega istutusauku poole meetri sügavuseni vooderdada, peab päris hästi vastu. Sellised taimed võib maasse paigutada ka põhjata plast- või plekknõuga. Sel moel "puuri pandud" taimi tuleks aeg-ajalt välja kaevata ja puhmikut noorendada, et kasv kängu ei jääks.

Osa kõrrelisi on hõredapuhmikulised (nt hiina siidpööriste sordid, jaapani tarn jt) - st moodustub küll risoome, aga need on lühikesed ning kui neil rahulikult kasvada lasta, tekib väga tihe juurtest ja risoomidest läbi põimunud juurepall, mis võib hakata lämmatama nõrgemaid naabreid. Abiks on samuti perioodiline noorendamine.

Aiakõrreliste seast leiab taimi igasugustele kasvukohtadele. Taime välimus ütleb palju sobiva kasvukoha valiku kohta. Üldjoontes viitavad kitsad või rullunud lehed taime heale põuataluvusele, selliseid taimi liialt väetada ei maksa - toitainete üleküllus teeb neile isegi kahju. Laiade ja õrnema koega lehtedega kõrrelised aga vajavad parasniisket mulda või poolvarjulist kasvukohta ja suurema toitainesisaldusega substraati.

Osa aiakõrrelistena kasvatatavaid liike - nt tarnad, load, hundinuiad, kaislad jt - nõuavad lausa niisket või üleujutatud kasvukohta. Koduaias võiks kõrrelisi panna näiteks suve- või sibullillepeenraid kaunistama, lillemurusid täiendama, kiviktaimlatesse, aga ka kraavi- ja tiigikallastele, järskudele nõlvakutele, mida on halb niita, jne. Looduslikus aias mõjuvad hästi suured üheliigiliste kõrreliste rühmad.

Aiakõrrelised vajavad üpris vähe hoolt, kui nad on istutatud õigesse kasvukohta. Vältida tuleks peenarde umbrohtumist - eriti esimestel aastatel pärast istutamist või külvamist, mil taimepuhmad veel väikesed. Aja jooksul kasvavad kõrreliste puhmikud suuremaks ning suudavad väiksemad umbrohualged ise lämmatada.

Varakevadel tuleks kõrreliste mullused lehed ja varred maha lõigata, et anda ruumi uutele võrsetele. Lõikama peaks päris maapinna lähedalt. Igihaljad taimed sellist lõikamist ei vaja, neil piisab vaid kuivanud varte-lehtede kärpimisest.

Väga oluline hooldustöö on äraõitsenud õisikute lõikamine suvel. Seda tuleks teha enne, kui seemned õisikutes varisema hakkavad - mõned aiakõrrelised kipuvad kontrolli alt väljuma just ohtra isekülvi tagajärjel.

Hooti võib tekkida vajadus ka kõrrelisepuhmaste noorendamiseks - seda siis, kui puhmikute keskossa on tekkinud tühimikud või on taim toitainevaeguse tõttu kiduraks muutunud. Tihedamad puhmad kaevatakse lihtsalt välja, rebitakse tükkideks ning istutatakse need peenrale värskesse mulda laiali. Võsundilisi ja hõredapuhmikulisi taimi paljundatakse jagamise teel: vana puhmik lõhutakse väiksemateks tükkideks ja istutatakse uuesti maha. Seda kõike võib teha varakevadel, aga ka septembris, kui on veel soe ja hästi niiske. Mõnda aiakõrrelist saab väga hästi paljundada ka külvates - seda võiks kasvukohal teha hilissügisel.

Enamik ilukõrrelisi pole vastuvõtlikud haigustele ega kahjuritele. Ka on enamik meil pakutavatest aiakõrrelistest talvekindlad. Noored taimed võiks talveks siiski okaspuuokste või puulehtedega kinni katta, et vältida varakevadist päikesepõletust.q

Autor: Kadi Vatsar