Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Renault Schwarzenegger
Renault' mudelivalik on täienenud järjekordse raketi näol, milleks on Clio RS. Tegu on esiveolise ja ilma turbota autoga.
Väike vaikne Prantsuse talumees on jõusaalis endale tõelise lihasmassi peale kasvatanud. Nimelt on Clio sportversioon kasvanud iga nurga pealt. Pikendatud on teljevahet ja ka rööbe on laiem kui enne. Kõik loomulikult selleks, et pakkuda paremat juhitavust.
Rattakoopad on veetud laiemaks ja esimestes on ka enne uksi õhutusavad, mis kapoti alt kuuma õhku välja lasevad. Tagaossa pole pandud katusespoilerit. Mis siis autol kiirel sõidul rattad maas hoiab? Siinkohal on Renault läinud ja abi palunud vormelimaailmast, nimelt on tagumise pampri alaosas difuusor. Tegemist on stange alaosas oleva plaadiga, millel pikkupidi ribid küljes.
On hea näha, et prantslased on oma traditsioonidele truuks jäänud ja pole uue Clio aiste vahele turbomootorit pannud. Tegelikult on see hea ja halb. Hea, sest vabalthingava mootori maksumus on väiksem, kui turbotehnoloogia kasutamine ja aitab hinda kontrolli all hoida. Paha aga turvalisuse põhjustel. Turvalisuse? Täpselt nii! Asi nimelt selles, et on ju Renault tuntud turvalisuse friik, kelle autod peavad kõik vastama Euro NCAP viie tärni nõuetele.
Selleks, et seda saavutada, peab aga auto kõikvõimalikke turvapatju ja talasid täis toppima. See teeb omakorda auto väga raskeks ja sestap on kogu turvakola kiireks ringiliiklemiseks vajalik võimas mootor ja väändemoment, mida kaheliitrine vabalthingav just palju ei paku. Praegused 197 hobujõudu suudavad autot liigutada küll, kuid oleks oodanud rohkem särtsu ja nn seljatoetunnet, kus gaasipedaali põhjalitsumisel oleks mind istmesse visatud.
Eriti muljetavaldavaks kujunesid pidurid. Need on muideks täpselt samad Brembod, mis ka suuremal vennal Megane Spordil. Põhiline rõõm on aga hoopis teisest asjast ehk tsiviliseeritusest.
Kui suurem vend ehk Megane Sport on tänaval sõitmiseks tõeline piin ja peavalu, siis Clio puhul pidin meeldivalt üllatuma. Hambakaitsmed võis rahulikult tasku tagasi panna ja padja ka tagumiku alt ära võtta, sest tänavale on selle vedrustus vägagi sobiv. Õnneks ei pea mõtlema kompromissidele, mis peab tegema, et natuke suutlikumat autot omada.