Mahaloetud mõte

Henrik Aavik 22. september 2006, 00:00

Dokfilm "Lõpetamata lause" Arnold Rüütlist ei olnud täpselt see, mis ma ootasin, ehkki oli täpselt see, mis lubati - pikk lõputa lause.

Ootasin filmist teravust, ilmselget vasturääkivust peategelase suust omaenda sõnadele, kaasaegsete kommentaare, intervjuusid pealtnägijatega. Teravust isegi oli, aga paraku vaid mõni loetud minut ja mis viimseni on ka filmiuudistes ja artiklites juba tsiteeritud. Ilmselt olen välismaiste üheksaüksüksiaanadega veidi ära hellitatud ning esimese hooga ei mõistnud Laiapea ja Kümmeli rahuliku salvestuse mõtet. Filmis toodi vasturääkivuste asemel esile hoopis samarääkivus.

Filmi autorid vaatasid läbi üle 70 tunni materjali ning valisid sellest välja pool tundi juttu, milles muutus peaasjalikult taust ning kõneleja lips, jutu sõnad ja sisu olid ühtlaselt samad.

Mehe ohtrad sõnad, kes ilmselgelt soovib olla igas pulmas pruut, jutt oli miksitud kokku ühtlaseks pläraks, mis aina rullus ja vaheldus vaataja silme ees - visuaalselt, mitte heliliselt.

Mõtlesin, et mida see mulle meenutab, ning järsku plahvatas - päev varem vaadatud film "Takeshid"! Samasugune unenäoline pööris, kus kõiki rolle mängib sama inimene, kõik on segunenud. Isegi soeng meenutas, moodsad prillid oleksid võinud ka olla.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:42
Otsi:

Ava täpsem otsing