Margus Kohava: puidutööstus peab ellujäämiseks efektiivsust tõstma

Margus Kohava keskendus küll põhiliselt tselluloositööstuse arengutele, ent laias laastus saab neid üle kanda kogu puidutööstuse sektorile.

Põhilised märksõnad edu tagamiseks on siin ühelt poolt vajadus järjest globaalsemalt majandada, eelkõige toodangu turustamises. Teisalt aitab tootmiskulusid kokku hoida kohaliku tooraine võimalikult laialdane kasutamine.

"Kuluartiklid on Estonian Celli jaoks praeguseks tõusnud sellisele tasemele, et kui need trendid olnuks teada juba 2003. aastal, siis vaevalt oleks langetatud otsust Eestisse selline tehas rajada," möönis Kohava. "Kui me lähema viie aasta jooksul midagi ette ei võta, siis ilmselt võime viie aasta pärast poe kinni panna."

Tootmiskulud on suurenenud eelkõige elektri ja gaasi hinnatõusu arvelt, marginaali sööb ka kõrge inflatsioon ja sellest tulenev surve palkade tõusuks. Hoopis omaette teema on aga tselluloositööstuse tooraine - haava paberipuu - hinnatõus, mis Kohava kinnitusel on viimase kuue aasta jooksul olnud 62%.

Samas kinnitas Kohava, et võimalusi Estonian Celli kui keemilise tselluloosi tehase edukaks majandamiseks leidub siiski ka Eestis ja niisama paigal istuda ei kavatseta.

"Peame pidevalt tegelema kulude vähendamisega," ütles ta. "Seda saame teha tootmismahu suurendamise ja sellest lähtuva efektiivsuse tõusuga. Peame hakkama ise endale energiat tootma, peame saavutama tehase tarvis vajalikud stabiilsed toorainetarned, et need kataksid suureneva tootmismahu."

Mäletatavasti lubati omal ajal lausa valitsuse tasemel rajada riigi poolt kommunikatsioonid ja eraldada tasuta maad ettevõtjale, kes võtaks nõuks Maarjamaal tselluloositootmine taaselustada.

Valitsuse lubadused ulatusid kuni selleni välja, et loodava tehase jaoks välismaalt tarnitavate masinate hinna käibemaksu osa oleks kompenseerinud riik. Kui aga Estonian Celli projekt realiseeruma hakkas, teatas valitsus, et need pakkumised pole enam jõus, kahetses Kohava.

Margus Kohava: Kindlasti võib, sest selle tagajärjel tõuseb vältimatult tooraine hind, seda nii energia kallinemise tõttu kui ka muudel põhjustel. Üldiselt on ju nii, et iga riigi puidu- või saetööstuse suund on see, et oleks võimalik töödelda võimalikult palju kohalikku toorainet ja impordi osa minimaalsena hoida.

Kui importtoorme osakaal teatud kriitilise piiri ületab, tekib oht, et toormemüüja saab hakata hinda dikteerima ning lõpuks võib see tööstusele ülejõukäivaks osutuda. Kindlasti ei tohiks tooraine kasutaja sattuda tarnijast sõltuvusse.