Ratastel disainiime Alfa Romeo Brera

Selle proovisõidu tegemist olin oodanud oma kalendrisse küll kuid ja kuid. Käisin Itaalia Auto tegelastele varmalt peale, et ma saaks seda elukat katsuda niipea kui võimalik. Viimast kahel põhjusel, esiteks juhtub Alfadega proovisõidu algstaadiumites alati midagi - mitte et auto laguneks nagu Vene armee tehnika, vaid mingi idioot suudab sellega lollusi teha ja siis imegu kõik teised kannatlikult ootajad näppu. Teiseks põhjuseks oli loomulikult, et see auto näeb lihtsalt nii hea välja, et tahtmine seda proovida oli suurem kui miski muu.

Esmamulje ehk välise vaatluse osaliseks sain juba Genfis ja ka Motorexil, kuid alati on eriline tunne läheneda tõelisele kompule, võtmed näpus, ja vajutada nuppu, mispeale auto teeb "piip-piip" ja vilgutab tulesid - sulle. Brera väliskuju ja selle ümber olevad detailid on midagi, mida võib pidada perfektseks. Juba 159 pealt tuttav esiosa, kus mõlemal pool kolm tuld ja seda ilma ühtse katteklaasita, terve esiosa meenutab pikkade vurrudega kassi. Justkui vidukil tagasilmadel on samuti läikivad rõngad. Üleüldse peaks Alfa disainis märksõnaks olema detailid, detailid, detailid. Proovisõiduauto küpse kirsi metallik punane istus nende vormide seljas väga hästi ja minuarust polekski muid värve valikusse vaja. Vahel jääb tunne, et Alfa Romeo disainerid võiksid sekunditega ka plastikust välikemmergu nii disainida, et seda saab hiljem raha eest rahvale näidata.

Sees jätkub see, mis väljast nähtud. Kõik on joonistatud stiilselt, ükski joon pole ülearune, ükski materjal ei häiri. Kui disainer lõpetas, röögatas tema boss kindlasti üle terve toa "Bravo!", plaksutas käsi ning tegi talle palju veini ja makarone välja. No ise ostaks ka sellele mehele kõva lõuna, sest mitte ei suuda panna näppu ühtegi kohta selles autos ja öelda, et kuule sina, võta oma pliiats uuesti kätte ja tee siia midagi muud. Ei ole sellist kohta. Interjööris või siis salongis, valige ise, kumb on peenem sõna, peaks olema 2+2 kohta. Tegelikult on seal kaks kohta pluss kahe käekoti koht. Kõik, kes olude sunnil sinna ronisid ja seal sõita üritasid, kruttisid seal end ja rabelesid nagu kuivale toodud kalad. Mugavat positsiooni lihtsalt ei olnud võimalik leida, sest olgem ausad, sellistel autodel ongi tagaistmed käekoti panemiseks. Kõik kellad olid alfalikult itaaliakeelsete kirjadega, mis on ju tunnistatud maailma ilusaimaks keeleks, mis omakorda sobib stiilsele Brerale kui rusikas silmaauku.

Proovisõiduautol oli 3,2-liitrine V6 mootor, mis üürgas kui põrguline. Selgituseks pean ütlema, et see oli Itaalia põrguline, kes omas ilusas keeles üürgas ja paitas kõigi soovijate kõrvu nii, et see veel öisel ajalgi unele suigutas. Käigud lülitusid üsna eeskujulikult. Kohati võis küll ninasõõrmetesse eksida kirbet sidurihõngu, kuid Alfa puhul on see arvatavasti loomulik nähtus.

Maasikaks tordi peal oli nelikvedu. See pidi olema see, mis kauni mootorikatte alt tulevad kappavad hobused maapinnale talletab. Noh, seda nelikvedu ka tegi.

Brera on kaasaegne auto ja kaasaegsete autode inseneride üks põhimuresid on, kuidas neis olijad avarii korral ellu jätta. Sestap topitakse autod kõikvõimalikku rasket turvanänni täis, mis teeb neist ratastel sangpommid. Olgu siis sul aiste vahel kas või Alfa Romeo 3,2-liitrine mootor, mille jõud kantakse teekattele läbi nelikveo, tõmbega on ikka nii nagu on. Seda nimelt eriti ei ole. Nojah, see pole aeglane auto, kuid välimus ja kapoti alt tulev jõrin viitaksid justkui raketile, mida suured pidurid peatama peaks. Oleksin lihtsalt enamat oodanud. Olgu kuidas on, eks igal autol on omad vead ja Alfagi pole neist puutumata jäänud, kuid ta on ju lihtsalt nii ilus. Ole kas või tunkedes ja ülepeakaela nõgine, selles autos oled sa ikka üks šeff, kuigi natuke tõmmu tegelane.

Fotod: Tanel Murd