Olla eriline või asjalik?

Need kaks euroopastunud ameeriklast, Dodge Caliber ja Ford C-Max, panid mind juurdlema selle üle, kas käituda mõistlikult ja osta endale ohtrate nutikate lisadega mugav ja mahukas auto, mis on küll suhteliselt igava välimusega, aga mis see-eest korralikult teel püsib, hästi juhitav on ja liialt bensiini ei kuluta (C-Max). Või anda järele oma edevusele ja hüpata uljalt sellise auto rooli, millesarnaseid Eesti teedel veel vähe liikumas on, mis sõbrad vaimustusest ohkima paneb ja tänavatel kaasliiklejates respekti tekitab, aga mis sama hinna eest jällegi suhteliselt lisavaene on (Caliber).

Focus C-Maxil on kõik olemas, mis ühel korralikul pereautol vaja. Alates suurest lisatahavaatepeeglist, millest tagaistmel toimuv kui peo peal näha on, kuni valgustusega autopõrandani, kust hea mahalennanud pudi-padi otsida. Kõikjal on nutikaid panipaiku, samuti on juba standardvarustusega auto täistuubitud kõikvõimalikku elektroonikat.

Päikeseprillide jaoks on juhiukse kohal mugav hoiukoht, rääkimata päikesesirmides olevatest valgustusega meigipeeglitest. Kõigi istmete juures on lugemistuled. Mugav on ka kahepoolne kliimaseade - juhi poole saab tekitada 18kraadise jaheduse, samal ajal kui kõrvalistmel võib soovi korral nautida 25kraadist soojust. Kahjuks proovisõidu ajal vihma ei sadanud ja nii jäi proovimata vihmatundlik esiklaas ehk siis vihmasensor, mis automaatselt kojamehed tööle paneb. C-Maxi salong on ruumikas, esiistmed mugavad ja mitut pidi reguleeritavad. Tagaistmed annab osaliselt välja tõsta ja kokku klappida, kuigi naisterahval on seda üpris raske punnitada, lisaks tuleb leppida murtud küüntega. Auto kiirendas sujuvalt ja kiiresti, rool oli kerge ja elektrooniline stabiilsuskontroll koos veojõukontrolliga lisas kindlust. Ainus, millega hätta jäin, oli elektriline käsipidur. Selle vabastamiseks tuleb vajutada pidurit. Ei hakanud proovima, aga kuidas sellise süsteemiga järsul kallakul paigast võtta, on ilmselt tõsine peavalu.

Lisavidinad on toredad, aga kas neid tõesti ka väga vaja on? Proovisõiduks olnud Caliber SXT 2,0 lisadega just ei hiilanud. Salong oli askeetlikult lage, tõsi, roolilt võis siiski leida püsikiiruse hoidja. Stereosüsteem oli väga hea kõlaga, aga nuppe tuli keerata esipaneelilt. Samas, umbes 25 000 krooni eest saab vajalikud nupud roolile juurde osta. Samuti oli proovisõiduauto automaatkäigukastiga. Caliber võlus mind eeskätt avarusega. Ruumi oli laialt nii ees kui ka tagaistmetel. Nii kummaline kui see ka ei ole, tundus Caliber võrreldes C-Maxiga suurem, kuigi mõõtudes see justkui ei kajastu.

Hoolimata oma kasinast sisemusest oli Caliber vägagi inspireeriv, mõjudes turjaka ja turvalisena. Esimesena foori alt minema saada ei ole mingi probleem. Gaasi ei tohi sealjuures järsult põhja vajutada, vaid jõnkshaaval, muidu lähevad pöörded üles ja kiiresti edasi ei saa. Kiire ümberreastumine samuti mitte, sest ruumi tehakse nii kiiresti ja aupaklikult, et see mõjub esialgu harjumatult, selle fenomeni kirjutasin Caliberi erilise välimuse arvele. Ja manööverdusvõime on sellel pealtnäha suurel ja kohmakal autol samuti suurepärane. Plaanisin Caliberiga sõita paar tundi. Lõpuks sai sellest kuus. See auto lihtsalt tekitab sõltuvust. Maanteel kihutades tõusis Caliber justkui õhkpatjadele, salong jäi paigale ja auke tähistasid vaid imeõrnad põntsud vastu tagumikku. Eriline kruusateedel kurvides kihutaja ma ei ole, küll aga inspireeris Caliber sõitma maale ja ära proovima metsavaheteed. Kuna põhi on üsna kõrgel, jõudsin ka üksiku rabajärveni kenasti välja. Koduteel kohatud metsseakarigi tundus Caliberi vastu huvi tundvat. Teelt minema nad ei kiirustanud, kui tuled maha keerasin, tulid hoopis uudishimulikult autole lähemale.

Miinuseid on Caliberil ka. Salong on küll džiibilikult kõrgel ja ülevaade liiklusest seetõttu hea, aga kui hakata näiteks vasakpööret tegema, tuleb kael ette pikaks venitada, et nurgast välja näha. Sest A-piilar on nii paks, et varjab kogu vaatevälja. C-Maxil näiteks, nagu ka mitmetel teistel autodel, on see probleem lahendatud kolmnurkse lisaaknaga. Ja lisaks plastroolile oli proovisõiduautos üldse kuidagi tuntavalt palju plastmassi. Aga huvitaval kombel see väga ei häirinudki, Caliber kaalus oma inspiratsiooniga iluvead üles.

Fotod: Maris Ojasuu, Erik Prozes