Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ehk vajab Eesti innovatsiooniministrit?

Gunnar Kobin 02. november 2006, 00:00

Mõni nädal tagasi kirjutas Eesti Päevaleht toimetuse veerus sellest, et innovatsioonist on saamas uus moesõna ja tühi sõnakõlks. Sõnast "innovatsioon" on saanud ratsu, mille seljas võib paremal juhul EList hulga raha saada, kehvemal juhul klientide südamesse ratsutada. Tihti on aga kaunisõnalise kesta all vaid tühi kott.

ELis räägitakse eesmärgist muutuda maailma juhtivaks teadmistel põhinevaks majanduseks. Eesti kiidab takka ning püüdlikud ettevõtjad lisavad oma firmade tunnuslausetele sõna "innovatsioon".

Lihtsustatult - tundub, et majanduskasv on tegelikkuses mull. Pangad teenivad rekordkasumeid laenuandmisest, kinnisvaraarendajad laenurahaga ostetud korterite müügist jne. Kuna majandus "õitseb", küsivad töötajad tööandjalt palka juurde ning lähevad värskelt ostetud korteri asemele maja otsima. Aga mida teha reaalselt selleks, et ka tõelist lisandväärtust tootev äritegevus riigi SKPd tõstaks?

Teadmistel põhineva majanduse aluseks on teadmised. Üliõpilaste hulgas on aga endiselt kõige populaarsem eriala ärijuhtimine. Eriala, mille omandamisel ei õpetata üliõpilastele muud kui silmaringi laiendavaid üldisi teadmisi majanduse toimimise kohta.

Pidasin loengut ühe Tallinna keskkooli abiturientidele. Tõin noortele näite oma sõbrast, kes õppis arstiks, aga pole päevagi arstina leiba teeninud, vaid on edukas ärimees. Ma ei tea aga ühtegi ärijuhiks õppinut, kes arsti ametit praktiseeriks. See ei ole võimalik. Minu arvates algab teadmistel põhineva majanduse ergutamine sellest, et noortes tuleb äratada usaldust ja huvi reaalalade vastu.

Me peame väärtustama Eestis välja mõeldud või valmistatud tooteid ja teenuseid, millel on rahvusvaheline kandepind, ning tooma eeskujuks silmapaistvaid Eesti innovaatoreid. Nii tekib noortel sügavam huvi keerukamate, kuid ka huvitavamate erialade vastu. Nad näevad, et pole sugugi võimatu luua midagi uut.

Moesõnaks saanud innovatsioonil on tegelikult palju laiem tähendus kui näiteks vähiravimi leiutamine biotehnoloogia labori uurimustöö tulemusena. Nii peetakse kullerifirmat DHL maailma kõige innovaatilisemaks logistikaettevõtteks. Kodule lähema näite varal võiks öelda, et oma bensiinijaamades bensiinimüügist laiemat teenusevalikut arendav Statoil on selgelt innovaatilisem ettevõte kui peaaegu kõik tema konkurendid.

Seetõttu tuleks mõelda, kuidas lisaks teadmiste kasvu propageerimisele stimuleerida kasvule ka teadlastest sõltumatut, kuid lisandväärtuse loomisele orienteeritud ettevõtlust. Lähteküsimus on tegelikult ettevõtluse stimuleerimine üldiselt.

Kujutlege, et olete 35aastane pereisa, käite tööl ja teenite parasjagu nii palju, et pere korterilaen ja autoliising ära maksta ning peret ülal pidada. Teil on aga hea mõte oma äri alustamiseks. Kui tulete palgatöölt ära, jääb pere nälga. Palgatööd tehes ei jää oma äri alustamiseks ent piisavalt aega.

Ka ei ole võimalik peret ülal pidada 50 000kroonisest ettevõtlustoetusest, kui äri alustamine võtab aega näiteks 12 kuud. Niisiis peab andma äriga alustajatele toetust mitte üksnes n-ö peedi ja pesumasina ostuks (et peedist pesumasinale trummel teha), vaid ka meisterdamisele kuluvate kuude "palgarahaks".

Kolmas oluline probleemkoht on ühiskonna kogemuste kasutamata jätmine. Indrek Neivelt on kunagi öelnud, et Eestis tegutsevad juhid on kõik "tankis põlenud". Viimase 10-15 aasta Eesti ärikogemus on ka minu arvates tihti rohkem väärt kui Harvardi Ülikooli teoreetilised teadmised.

Eestis on praegu suur hulk oma ettevõtted välismaalastele müünud või lihtsalt igapäevasest töölkäimisest tüdinenud endisi "tankis põlenud" juhte. Nad on täna väikeettevõtjad kinnisvaraäris, kus ühe korterelamu arendamine toob sisse rohkem raha kui kogu senine äritegevus, kuid mille kõrvalt jääb üle palju vaba aega.

Nad on suurte kogemustega ning võimelised rohkemaks. Riik võiks selle kogemustepagasi kokku koguda ning motiveerida neid "tankis põlenud" juhte oma oskusi ja teadmisi mingit laadi mentorlusprogrammis uute ideede teenistusse rakendama.

Et innovatsioonist rääkimine lisaks ajakirjanikele ka tavakodanikke tüütama ei hakkaks, tuleb innovatsiooni käsitleda konkreetsemalt ja praktilisemalt. Lõime Ülemiste Citysse mõni kuu tagasi ametikoha, mille ingliskeelne nimetus on chief innovation officer.

Tema ülesanne on meie innovatsiooniideoloogiat kujundada ning Ülemiste Citys innovatsiooni stimuleerida. Ehk peaks sellise ametikoha looma ka Tallinnas või koguni riigis?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:23
Otsi:

Ava täpsem otsing