Kütusejõed ja valede mäed

Olen mures rahvaasemike pärast: neil on raha nii laialt käes, et on oht, et nad lõpuks veini ja bensiini ära upuvad. Mis aitaks? Šokiteraapiaga suutsime terve riigi pea pealt jalgadele tõsta, ehk mõjub sama vahend ka Riigikogu liikmetele.

Äärmusi võrreldes saab absurdi alati võimendada. Paneme siis Riigikogu liikmete ja puuetega inimeste võimalused kõrvuti, ehk mõjub avanev kuristik vähemalt osalegi erisoodustusi nautivast seltskonnast tervendava teraapiana.

Puudega inimese (leibkonnaliikme) kuu keskmine netosissetulek on 2600 krooni ringis. Iga eluks vajaliku investeeringu tegemiseks peavad nad veenma paljusid ametnikke omavalitsusest riigiametiteni välja, et selleks toetust saada.

Tõsi, ratastooli aitab riik osta - maksab kinni 90% hinnast, vajadusel tasub selle kulu sajaprotsendiliselt. Teisiti poleks see ka mõeldav, sest kõige tavalisem elektriratastool maksab 50 000 krooni.

Aga arvuti näib ametnike meelest olevat mingi kahtlane riistapuu, mille soetamiseks toetuse saamiseks peab olema väga-väga mõjuv põhjus. "Ainult siis saab," öeldi reedel sotsiaalministeeriumis.

Mis võiks olla mõjuvam põhjus kui tõsine tervisehäda, ei lase liikuda, tööl käia ja inimestega suhelda? Arvuti võimaldaks puudega inimesele seda kõike - töötada, ajada asju pangaga, maksta arveid, lugeda ajalehti, õppida, samuti vestluskaaslasi leida.

Lõpuks - ja võib-olla eeskätt - saada nõu arstilt, sotsiaaltöötajalt, tööhõiveametnikult ehk suhelda omavalitsuse ja riigiga. Seega on arvuti abivahend puuetega inimeste sotsiaalseks rehabilitatsiooniks. Ametnike suhtumisele on lihtne seletus: rahapuudus. Toompeal on ent raha ja sinna antakse juurdegi.

Riigikogu liikmete minimaalne palk jääb pisut alla 35 000 krooni ja maksimaalne palk ulatub üle 52 000 krooni. Ja igal rahvaasemikul on võimalik saada "lisa" esinduskuludena 30% oma palgast. Maagiline "väga-väga mõjuv" põhjendus, millega kõik lisakulud ära annab seletada, on "kohtumine valijatega". Riigikogu liige paneb arvele alla oma käe, lisab "ürituse" toimumise kuupäeva ning Riigikogu kantselei maksab välja ühissõidukipiletid, ühemehe(naise)lõunad ja seminarid ööklubides.

Muidu nii tundliku sotsiaalse närviga rahvaliitlane Jaak Allik ei näe probleemi erakonnakaaslasele kooli lõpetamise puhul lillede kinkimises ega häbene märkida 1850kroonisele kulule põhjenduseks "hingeabikoolitus". Puudega inimene vajab oma tervisehädaga seoses kuus lisakuludeks keskmiselt 930 krooni. Alliku "hingeabirahast" piisaks seega kahele inimesele tervelt kuuks.

Kõik Riigikogu liikmed üheskoos sõidavad aastas koos sugulastega maha suurema summa, kui oleks aasta jooksul vaja kõigil puuetega inimestel transpordikuludeks. 16-74aastaseid puudega inimesi on Eestis kokku 113 000, neist 42% piiratud liikumisvõimega.

Ainult iga kuues tööealine puudega inimene töötab. Tööl käiks veel kolmandik, ent üks takistustest on see, et neil pole transporti. Riigikogu liikmed ei maksa ise oma sõitude eest sentigi - esinduskuludest poole (pisut üle 5000 krooni) eest võivad nad joota oma januseid neljarattalisi dinosauruseid kas või mitu korda päevas.

Kanistritega jahmerdav isamaalane Mart Nutt sõidab enda sõnul valijatega kohtuma küll Lõuna-Eestisse, küll Läänemaale ja saartele - mitmes kohas Nutt kandideerib? Siiski tunnistas Nutt reedeses loos, et ajas erakonna asju. Vabandust, aga selleks saavad Riigikogus esindatud erakonnad raha hoopis teiselt riigieelarve realt. Eri eelarveread - puuetega inimeste jaoks ühed ja rahvaasemike kuludeks teised - on kindlasti ka kogu eelneva jutu suurim vastuväide. Aga ma lihtsalt eiran seda argumenti ja küsin vastu: kes on need read eelarvesse jooninud ja neil olevad summad lukku pannud? Ja vastava seadusegi kirjutanud?

Olukord on nii absurdne, et riigieelarveridades tuleb kindlasti väike reformike läbi viia. Nimelt - fikseerida Riigikogu liikmete palgad selle aasta neljanda kvartali seisuga ja unustada igasugused nelja-, nelja-poole- ja ikskordsed keskmised palgad. Riigikogu liikmete senise 30%-lise palgalisa kirjutame aga uuele reale sotsiaalministeeriumi eelarves ja paneme sellele nimeks näiteks "Arvuti igale puudega inimesele".

Äripäev.ee-s jooksis hiljuti bänner "Ainult sel nädalal! Ogara hinnaga!" Pakuti sülearvuteid vähem kui 11 000 krooniga. Sama summa raiskab praegu üks Riigikogu liige kuus tühja-tähja peale. Seega saaks kuus arvutiomanikuks 101 puudega inimest, aastas 1200. Võrdluseks - UNICEFi kampaaniate abil saab aastas arvuti pool tosinat puudega last.

Kulub küll hulk aastaid, kuni arvuti saavad kõik puudega inimesed, kes seda soovivad. Aga sellest saaksid kasu ka Riigikogu liikmed - nad ei peaks enam mööda Eestit valijaid taga ajama, sest arvutiga pääseb nobedamalt ligi suuremale hulgale inimestele.

Mööda Eestit ringi kimades ei näe nagunii enam, kuidas valijad tegelikult elavad.