Palun laske mul autoga sõita

Richard Õunap 08. november 2006, 00:00

Tänapäeval on mootorsõidukid populaarseks teemaks. Räägitakse, et kohe-kohe saabub aeg, mil enam ei mahu autoga sõitma.

Mina olen autoga liikleja ja sõidan palju. Naudin autosõitu väga nii linnas kui ka maanteel. Eelkõige naudin loomulikult autojuhtimise protsessi kui sellist üleüldse. Meeldib, et üksi sõites on see kvaliteetaeg iseendaga, lisandub vabadusetunne. Eriti vahva, kui seejuures on võimalik segamatult kuulata meeldivat endale sobivat muusikat.

Kõik see meeldiv kestab paraku teinekord üsna lühikest aega. Nimelt on ka meie armsasse vabariiki jõudnud liiklusummikud. Auto on, tee on, tahtmine ka on, kuid edasi sõita ei ole siiski võimalik.

Näiteks õhtune tipptund. Suunaks on Tallinnas Vanalinn-Nõmme. Algusajaks 17.10. Tipptund on just alanud. Sõit Nõmmele võtab aega vähemalt 30-40 minutit. Hõreda liiklusega kellaajal läbib selle vahemaa liikluseeskirjast kinni pidades umbes 10 minutiga. Kui ei ole otseselt kiire sihtpunkti jõudmisega, siis on teekonna algus isegi nauditav. Vaatlen kesklinna arhitektuuri, töölt koju-kohvikusse-poodi tõttavaid inimesi, enda ümber asuvaid autosid. Kui südalinnast välja jõuda ja sõit ikka veel ei suju loomuliku kiirusega, siis hakkab meel juba morniks minema. Ümbrus muutub ka oluliselt igavamaks. Isiklik rekord on pärit lähiajast, kus Nõmmelt sõitu alustasin kell 17.15 ja kesklinna Liivalaia tänavale jõudsin mööda Pärnu maanteed liikudes kell 18.50. Selle ajaga oleksin rahulikult sõites Pärnusse jõudnud!

Alternatiiviks oleks liikumine jalgsi või kasutada ühistransporti. Kalendris on isegi olemas ülemaailmne "autovaba päev". Tehakse jõupingutusi, et muuta linnad veidikenegi autodest hõredamaks.

Paraku ei ole meie riigis ühistransport veel sellisel tasemel, et meelitaks inimesi seda kasutama. Lisaks muudele isiklikele põhjustele on ühissõidukites keskkond, mis hõlmab endas narkomaane, elu hammasrataste vahele jäänud inimesi ja muidu keerulisi kodanikke, kellega enamik meist ühises avalikus ruumis hea meelega ei viibiks. Lisaks ei ole ka ajavõit enamasti argument. Täpselt samamoodi istub ummikus buss ja ka troll.

Meie liikluskultuuris on näha üsna palju ebaviisakust ja julmust. Tallinnas rida vahetada tiheda liiklusega teel on ääretult keeruline, sest kaasliiklejaid, kes sind vahele laseksid, on vähe. Mõni on lisaks veel ääretult vihane, kui julgesid lihtsalt vahele suruda.

Mina sõidan Tallinnas reeglina lukustatud autoustega. Just nimelt eespool mainitud nõrgema närvikavaga kodanike tõttu.

Kõigest eelnevast hoolimata liiklen autoga ka edaspidi. Kindlasti läbi veel vaevalisemate ummikute, kallima kütusehinna, kitsamate parkimistingimuste ja närvilisemate juhtidega. Mulle lihtsalt meeldib sõita.

Selleaastase TOPi tegijatega vesteldes sai selgeks üks asi. Meie uute autode müük lähimate aastate jooksul peaaegu kahekordistub. Siis jääb ta sinna paari protsendi juurde tiksuma.

Kui meie automüük aga kahekordistub, siis peaks see tähendama seda, et uute autode ostjateks tulevad paljud praegused pruugitud sõidukite soetajad.

See omakorda tähendab aga seda, et pruugitud sõidukit saab aina raskem müüa olema. Uute autode müüjad peavad aga arvestama asjaoluga, et millalgi tuuakse neilt ostetud uued autod tagasi järgmise auto sissemakseks. Omavahelistest jutuajamistest tuligi välja see, et kasutatud autode hinnad hakkavad langema. Aga kes selle hinnalanguse kinni maksab? Vastus on lihtne - uue auto ostja.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:22
Otsi:

Ava täpsem otsing