Karupesa karu magab

Maja ise on ju päris kena, pealegi asub otse staadioni kõrval ja on eriti lihtne märgata. Aga restorani ülesleidmiseks tuleb vaeva näha: kõigepealt küsida hotelli vastuvõtulauast ja siis ekselda pikkades kitsastes ja käänulistes koridorides kuhugi allapoole.

Restoran asub hotelli keldris: kandilised lauad, pigem koosolekusaali kui restorani sobilikud toolid ja tuhmid igavad seinad. Sisekujunduses on tehtud kõik võimalik, et külalisi eemal hoida.

Ometi ei ole sellega päriselt toime tuldud, vastupidi, meil isegi soovitati süüa just Karupesas, just seal olevat Otepää parimad toidud. Seekord olime küll ainsad kliendid, aga oktoober-november ongi talvepealinnas kõige turistivaesemad kuud.

Otepää magab sügisund - isegi laupäeva lõuna ajal ei olnud Karupesas ühtegi sööjat. Esialgu ei olnud ka ühtegi teenindajat näha. Vist on ikkagi kinni, arvasime ja igaks juhuks lauda ei istunud. Kui olime natuke aega leti juures seisnud ja omavahel asja arutanud, tuli ka teenindaja ja saime soovid teada anda.

Menüüs on omaette taimetoitude jaotus, saab salatit, köögiviljavokki ja juustunuudleid. Lisaks tavalistele praadidele on ka panniroad: loomafilee juustu ja tomatitega, seafileerull šampinjonidega ja pühapäevakala. Need tehtavat panni peal, selgitas teenindaja, kui uurisin, et mis vahet on praadidel ja panniroogadel.

Menüüd edasi uurides leidsin sealt veel "Kuldse salati" ja "Magic supi". Ja lastetoitudest Rebase-Reinu vallatuse, Vallatu moosinäo ja Mõmmi õhtujoogi.

Nii et eeldused kliendi ja teenindaja aktiivseks suhtluseks on loodud, menüü annab toitude kohta nii vähe teada kui võimalik.

Mis kalad on "kahe kala taldrikus"? Mis on "võikartulid"? "Kuldne salat"? "Magic supp"? Ilma ettekandjata ei saa ma kuidagi teada, kas ja kuidas minu soovid ja siin pakutu kokku käivad. Menüü abil ei ole võimalik valikut teha, vaja on täiendavat vestlust. Aga ka ettekandja ei tea, mis kalad on kahe kala taldrikul ja peab minema seda köögist küsima - veel üks võimalus suhtluseks.

Toidud saime mõõduka kiirusega, ei viivitatud, aga ka ei kiirustatud. Eelroaks tellisin lillkapsa-juustu püreesupi ja pearoaks kahe kala taldriku võikartulitega.

Kahest saladuslikust kalast üks oli punane ja ilmselgete vanaduse tundemärkidega, teine valge, erakordselt maitsev ja mahlakas. Võikartulid olid võis praetud kartulid. Nii et kahe kala taldrikust sai minu jaoks ühe kala taldrik: valge kala oli tõeliselt nauditav, punane jäi söömata, tema paremad päevad olid enne mind mööda saanud. Leebe kala juurde olid võikartulid vägagi võimas pakkumine, neid oli palju ja nad olid erakordselt võised.

Pika Otepää-staažiga suvitaja, kes meid Karupesasse oli juhatanud, soovitas proovida siinset kanasalatit mustade ploomidega.

Oli hea küll. Mitte et selle pärast just ekstra Otepääle peaks sõitma, aga kui siin kõht tühjaks läheb, siis tuleb meelde.