Kala püütakse palju, kuid süüakse vähe

Ain Soome 15. november 2006, 00:00

Ei arvagi, et taoline kampaania paneb kala sööma kõik inimesed, kuid loodetavasti julgustab neid, kes suhtuvad kalasse toidulaual eelarvamusega. Ehk kõhklejad hakkavad kalatooteid proovima ja mõnda head retsepti ise katsetama.

Kuigi mitme Eestis püütava kalaliigi varud on kasinad, ei saa seda tervikuna väita kõikide kalade kohta. Näiteks kiluvaru kogu Läänemeres ja räimevaru Liivi lahes on heas seisus ja kilu arvukus on suur.

Räimevarude olukord Läänemeres on paranemas, ehkki räime arvukus on viimastel aastatel olnud tõepoolest madal. Selle üks põhjus on vähearvukate põlvkondade teke seoses ebasoodsate looduslike tingimustega (madal vee soolsus ja sellest tulenevalt muutused toidubaasis) ja teisalt suur püügiintensiivsus, mis hakkas tõusma 1990. aastate keskel ja saavutas väga kõrge taseme 2000. aastal.

Kalavarud sõltuvad nii püügist kui ka looduslikest teguritest. Inimese võimuses on hoida kontrolli all püügiintensiivsus, et vältida kala ülepüüki. Ülepüük tekitab olukorra, kus järglasi andvate kalade arvukus väheneb sedavõrd, et isegi olukorras, kus looduslikud tingimused kudemiseks võivad olla ideaalsed, ei suuda kalad korraga anda nii palju järglasi, et varu taastuks.

Vastupidiselt kilule on tursavarud Läänemeres kasinad ja meie vetes esineb turska väga vähe. Tursavarude vähesuse üks peapõhjus on Läänemere madal soolsus - tursk vajab kudemiseks soolast vett. Läänemere soolsus on aga püsinud madalal juba 1990. aastate algusest, kuna Põhjamerest pole sinna piisavalt soolast vett juurde voolanud. Kusjuures Läänemere põhjaosas on soolsus veelgi väiksem kui lõunaosas, sest lõunaosas paiknevate Taani väinade kaudu jõuab sinna siiski vähesel määral soolast vett Põhjamerest. Tursa kudemiseks soodsama vee soolsuse tõttu on Läänemere lõunaosas tursavarud paremad kui põhjaosas.

Soolasem vesi sisaldab ka rohkem räimele ja kilule vajalikke toitaineid. Kuna Läänemere soolsus on viimase 20 aastaga märgatavalt vähenenud, on pidurdunud ka räime ja kilu kasvukiirus. See ongi peamiseks põhjuseks, miks meie vetest püütud räim on viimasel ajal väikesemõõduline. Samas, Läänemere lõunaosas kasvab räim tänu soolasemale veele kiiremini, mistõttu sealt püütakse suuremat räime.

Kilu ja räime kasvukiirust pidurdab veel konkurents toidu pärast - kuna kilu arvukus on väga kõrge, siis ei jätku kõikidele isenditele piisavalt toitu. Sellega aga, et turska on Läänemeres vähe, on loodud head tingimused kilu ja räime arvukuse suurenemiseks, kuna neil puudub looduslik vaenlane (tursk peamiselt neist toitubki). Seega - Läänemere väike soolsus piirab tursa arvukust, mistõttu on rohkesti kilu, kuid teisalt pidurdub väike soolsus räime ja kilu kasvukiirust, mistõttu püütav kala on väike.

Teine lugu on aga meie vete mageveekaladega. Mageveekaladest on madal eelkõige ahvena ja koha arvukus, sest nende varud on üle püütud. Alates 1990. aastatest on ahvena ja koha püügiintensiivusus rannikumeres olnud väga kõrge, sest nõudlus Euroopa turul suurenes. Varude taastumist on aga takistanud ebasoodsad kudemisaastad ja Väinameres ka rannakalade loodusliku vaenlase kormorani arvukuse märgatav suurenemine. Liigset püügiintensiivsust näitab suurte kohade ja ahvenate vähesus saakides ja alamõõduliste kalade domineerimine.

Eesti vetest püütakse aastas umbes 80 000 tonni kala, mis teeb pisut alla 60 kilo elaniku kohta. Uuringute järgi aga süüakse Eestis vaid 16 kilo kala ühe elaniku kohta. Seega suudaksid meie kalaveed meid oma kalaga ära toita küll. Enamik Eestis püütavast kalast läheb aga ekspordiks, millel võivad samuti kalaliigiti olla eri põhjused.

Näiteks ahvena ja koha hind tõusis Eestis maailmaturu hinnatasemele juba 1990. aastate alguses, kui Euroopa turg neile liikidele avanes. Kõrge turuhinna ja madala ostujõu tõttu kujuneski olukord, kus suurem osa Eestis püütavast kohast ja ahvenast viiakse välja.

Püügihooajal päevas maale toodavad kilu- ja räimekogused ulatuvad sadadesse tonnidesse, mida Eesti turg kohe ära tarbida ei jõua. Kala rikneb aga kiiresti, mistõttu kvaliteedi säilitamiseks on väga oluline püütud kala kiire jahutamine.

Kuna räimest ja kilust konservi tootmine siin end enam majanduslikult ära ei tasu (liiga suured tootmiskulud võrreldes konservi müügihindade ja nõudlusega), siis lähebki suurem osa Eestis püütavast kilust ja räimest külmutatult Venemaale ja Ukrainasse, kus konservi tootmise kulud on madalamad.

Ostujõu kasvades suureneb kindlasti ka Eestis püütava mageveekala tarbimine. Samuti ei kao nõudlus Eestis püütava värske kilu ja räime järele.

Kuna kala püütakse Eestis hooajaliselt, siis aitaks püütava värske kala kättesaadavamaks muuta see, kui kalurid looksid ühiselt väikesi müügikohti, kus omapüütud kala turustada. Nii suudetaks kohaldada pakkumine paremini vastavaks nõudlusega ja kalurid saaksid kala eest ka kõrgemat hinda.

Tootjad, kes ostavad kala kokku suurtes kogustes, peavad selle riknemise vältimiseks kiiresti töötlema, mistõttu värske kala jõudmine turule on piiratud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:23
Otsi:

Ava täpsem otsing