Tekstiilitööstus kui Eesti tööstuse teerajaja

Oma osa oli ka pärisorjuse kaotamisel aastatel 1816-1819, mida kroonisid 1849.-1856. aasta talurahvaseadused. Kõrvuti talude päriseks ostmisega tekkis talupoegadel võimalus linnadesse töölisteks siirduda.

Tekstiilitööstus kujuneski 19. sajandil Eesti tööstuse rajajaks ja lipulaevaks.

Ühelt poolt kiirendas Vene tsaaririigis tööstuse arengut 1822. aasta kaitsetollide seadus. Teisalt oli tööstuse pioneer puuvillatööstus ju seotud sügavalt põllumajandusliku keisririigi võimalustega. Lisaks oli suur kalevitarbija ka rohkearvuline armee.

Eesti alal tähistas kaitsetolliseadus vahest kiirematki tekstiilitööstuse teket. Peale põllumajanduslikkuse ja armee riietamise vajaduse mängis siin võrreldes ülejäänud Venemaaga rolli ka majanduslikult edumeelne ning keisrikojas aktiivne baltisakslaste kogukond. Liiatigi suhtlesid ju baltisakslased väga tihedalt ülejäänud Euroopaga, eriti Saksamaaga. Kõike seda toetas taustsüsteemina vene õigeusust avatumat mõtlemist soosiv luterlik maailmakäsitus.

Samas toodeti Virumaal Udriku mõisa manufaktuuris kalevit juba 1808. aastast, tooraineks oli meriino lammaste vill.

Kuid ajalooline teede sõlmpunkt ning piirilinn Narva - nüüd küll Eestimaa ja Peterburi kubermangu vahel - oma hüdrojõust pakatavate koskedega pakkus pärast tolliseadust erakordseid võimalusi.

1821. aastal ehitas sakslane Paul Momma Narva jõe paremkaldal kaks aastat varem renditud saeveski ümber vanutusveskiks. Riiklike laenurahade toel kujunes see vesirattaga töötavaks Narva kalevivabrikuks. Vahepeal üsna eduka ettevõtte (toodangut müüdi isegi Hiinas) müüs Momma 1845. aastal Alexander Stieglitzile.

Teise kalevivabriku rajas Georg Scharz 1822. aastal Joala mõisa Georgi saarele endise saeveski asemele. Samuti riikliku laenu toel täiendatud ettevõtet, mis varustas kaleviga peamiselt armeed, käitas aurumasin, mis oli ühtlasi esimene Eesti alal. 1831. aastal võlgades firma likvideeriti.

Aastatel 1825-1830 tegutses Narva jõe vasakkaldal veel kolmaski kalevivabrik. Narva kalevivabrikutest jäi ainsana pikemaks ajaks tööle Momma kalevivabrik (kuni 1944. aastani).

Kõrvuti Narvaga toodeti kalevit ka Kärdlas (1829), Tartus (1837), Sindis (1832). Kui Tartu kalevivabrik kustus juba 1847. aastaks, siis Sindi (asutaja endine Poola kalevivabrikant J. C. Wöhrmann) ja Kärdla (asutaja K. Ungern-Sternberg) kalevivabrikud jätkasid kuni 20. sajandi keskpaigani.

1851. aastal rajati Narvasse linaketramise vabrik. Kuus aastat hiljem, 1857. aastal rajas saksa soost Moskva tööstur Ludvig Knoop Narvasse puuvilla ketramise ja kudumise vabriku - Kreenholmi manufaktuuri.

Kreenholm (rootsi keeles Krähneholm - varesesaar) kuulus algselt Narva kaupmehe Suthoffi perekonnale. Knoop ostis saare 1856. aastal ja avas seal aasta hiljem puuvillamanufaktuuri.

Värskes puuvillavabrikus kujunes toodanguks puuvillane niit, puuvillane riie ja vatt. Põhiliseks turuks sai Venemaa, tootmisenergiat saadi Narva kosest, mis käitas turbiinide vahendusel manufaktuuri moodsat masinaparki.

Venemaal juba ligi kakskümmend aastat puuvillatööstust vedanud Knoop oli 1857. aastaks suutnud keisririigis käivitada üle saja tekstiiliettevõtte. Liiatigi oli aktiivne ärimees ju Vene riigi varustaja USA puuvilla ja Inglise masinatega. Seega kujunes Narva puuvillavabrik üheks tema järjekordseks edukaks ettevõtmiseks. Oma teenete eest sai Knoop Aleksander Teiselt paruni tiitli.

Kreenholmi manufaktuur loodi tervikliku linnakuna - justkui linn linnas. Kompleks koosnes peale tootmishoonete ka administratiiv-,

ühiskondlikest ning eluhoonetest. Kompleksis olid oma vajaduste tarbeks ka abitootmised: saeveski, jahuveski, pagaritöökoda, telliselööv, tegeleti põllumajandusega.

Kreenholmi ehitamisel kaasas Knoop vabriku projekteerimisse Peterburi akadeemilisi arhitekte. Lisaks Inglise tööstusest õppinuna tahtis ta, et Inglise mõjutused kajastuksid ka projektides. Tulemusena sai Kreenholmi manufaktuur endale arhitektuurilise lahenduse, mis mõneti inglaslikuna haakub ka Narva linna ajaloolise arhitektuuriga.

Soodne ärikliima ja pidevalt uuenev vabriku sisseseade aitas vabrikul oma kvaliteetse ja mahuka toomisega ületada konkurente Venemaal. Ettevõttele andis lisatõuke 1870. aastal avatud Balti raudtee trassil Peterburi-Narva-Tallinn-Paldiski, mistõttu toodang hakkas välismaal kiiresti levima. Abiks oli siin ka Narva sadam. Näiteks teenis ettevõtte toodang grand prix 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel.

Esimese maailmasõja eelne sõja aimusest ülekuumenenud majandus tiivustas ka Narva Kreenholmi. Iseseisvuse saabudes sattus suure Vene turu ära langemisega Eesti vabariigi kohta liiga suur ettevõte majanduslikesse raskustesse. Vasturohuna orienteeriti 1920. aasta jooksul toodang ümber Läände ja siseturule. Selle nimel tuli endise masstoodangu asemel toodete nomenklatuuri mitmekesistada ja rõhuda senisest rohkem kvaliteedile. Lisaks loodi ettevõtte esindused Londonis, Oslos, Berliinis. Üllatavalt pehmelt suutis ettevõte läbida ka majanduskriisi 1930. aastate hakul ning kuni 1940. aastani areneti kiiresti.

Peale vabadussõda käivitati Tallinnas Kalamajas AS Rauaniit. Erisugustele paeltele spetsialiseerunud ettevõte arenes ülikiiresti. Algselt viies toas tootmine kolis 1933. aastal juba oma moodsasse neljakorruselisse majja.

Teise maailmasõja ajal Nõukogude vägede poolt purustatud Kreenholmi asus suurriiklik punavõim forsseeritult taastama. Juba 1945. aastal taaskäivitati Joala vabrik, ettevõtte taastamine lõpetati 1962. aastal. Taas asetus rõhk masstootmisele, vähem tegeleti kvaliteedi ja mitmekesisusega. Rauaniidist sai aga sokivabrik Punane Koit.

Alates 1994. aastast haldab arenevat ettevõtet Rootsi omanike kontsern Kreenholmi Valduse AS.