Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Jõukus teeb ettevõtja ülbeks
Hea elu on praegu Eesti ettevõtjal. Müük kasvab ennaktempos, aastaplaanid said täis juba septembris. Hindade tõstmisse suhtub klient heakskiitva noogutusega. Ole vaid mees ja aja äri, tooda jõukust endale ja töötajatele, maksude maksmise kaudu tervele Eestile.
Paraku ei ole see nii. Ehitan hetkel maja ja olen seetõttu sunnitud suhtlema kümnetega teist, finantssektorist ehitajate, transpordifirmade ja ehitusmaterjalide tootjate ja müüjateni välja. Julgen väita, et paljud teist on laisad või ülbed. Või on seda teie palgatud esimese liini töötajad - need, keda näeb klient.
Mööblitootja ei vasta päringutele, santehnika müügisalongis tunned end ilmselgelt üleliigsena, ehitusmaterjalide tootja annab nädalast nädalasse vaid sama vastuse: "Ei tea, millal, ei tea, kas üldse." Transpordifirma teatab, et kui ta üldse töö ette võtab, siis vaid sularaha eest. Millalgi. Ettevõtetes valitseb totaalne tohuvabohu, tellimusi ei suudeta täita. Isegi hinnapakkumisi ei suudeta esitada. Tagasi ei helistata.
Näib, et majanduskasv tuli meie ettevõtjatele sama ootamatult nagu esimene lumetorm Tallinna linna juhtidele. Ei osata enda tegemisi kohandada, olukorda paremaks teenimiseks ära kasutada. Alati polegi selleks tarvis miljonite kroonide investeerimist uude tootmistsehhi. Tihti piisab korralikust klienditeenindusest, süsteemi loomisest. Järjekord pole häbiasi, kuid on ülbus kliendile kuulutada: "Meil läheb müük nii hästi, et võid vabalt mujale minna!"
No ei oska ettevõtjad toime tulla hea eluga keskkonnas, kus järjest enam kliente ukse taga kaupa ootab. Teooria järgi peaks see ju õndsuselähedane seisund olema, kuid praktikas näib ainus soov olevat uus majanduslangus. Et ainult ei peaks klientidega tegelema.
Muidugi on ka palju tublisid ettevõtjaid, aga see jutt ei käi nende kohta.