George W. Bush - sõjakas president

Tõnis Arnover 24. november 2006, 00:00

Peatselt Eestit külastav George W. Bush on olnud USA presidendi ametis kuus aastat. Tema võimulolekule on pitseri jätnud 11. september 2001, mis ajendas värsket presidenti alustama terrorismivastast võitlust ning Iraagi sõda.

Paraku osutus Iraak märksa raskemaks pähkliks ning nüüd tuleb Bushil kahe järelejäänud ametiaastaga näidata, kuidas ta sellest supist väärikalt välja tuleb.

George W. Bushi tee maailma võimsaima riigi juhi kohale ei olnud sugugi nii sile, nagu võiks arvata tema päritolust. Sest kui vanaisa on olnud senaator ja isa president, siis peaks presidendiks saamine olema lausa geenides. Ta õppis keskpäraselt mainekas Yale'i ja Harvardi ülikoolis ning vahepeal teenis USA õhujõududes, kus ta lendas Convair F-102ga. Tema poliitilised vastased on seda talle tihti nina peale visanud asjaolu, et tänu tähtsa papa toetusele olevat George W. Bush kõrvale hoidnud Vietnami sõjast.

Olgu, kuidas oli, pärast õpinguid siirdus George W. Bush Texase naftaärisse. 80. aastate algul oli üldine naftahinna langus ja firmadel ei läinud hästi. Kõik see tekitas pingeid Bushi töö- ja eraelus ning tal oli probleeme alkoholiga. 1986. a suutis ta end lõpuks kokku võtta ja elus uue lehekülje keerata ning leidis eluoptimismi Piiblist. Sealtpeale on temast saanud harras kristlane.

Isa George Bush vanem tõi poja poliitikasse. George W. Bush osales isa ja teiste vabariiklaste valimiskampaaniates. 1978. a üritas ta ka ise pääsu Esindajatekotta, kuid puudu jäi kuus tuhat häält.

Edukam periood tema elus on seotud pesapallimeeskonnaga Texas Rangers. Ta oli viis aastat selle osanik ning aitas hankida sinna tippmängijaid ja korraldas uue staadioni ehitamist, mis viis meeskonna tippu. Tänu sellele kasvas tema aktsiapaki väärtus 18 korda ehk 15 miljonile dollarile. Mis aga peamine, see tõi talle eduka ärimehe mainet.

Poliitikas söandas Bush aga kätt proovida alles 16 aastat hiljem, kandideerides edukalt Texase osariigi kuberneriks. Tänu heale kampaaniale õnnestus tal lüüa senist populaarset kuberneri Ann Richardsit. Kubernerikohal surus ta muu hulgas läbi osariigi ajaloo suurima, kahe miljardi suuruse maksukärpe. Järgmistel, 1998. a valimistel oli tema võit juba mäekõrgune.

Olles meedias kerkinud üheks USA populaarsemaks kuberneriks, tõusid Bushi aktsiad vabariiklaste leeris.

Samal ajal nõrgenesid skandaali mässitud president Bill Clintoni tõttu demokraatide võimalused, kuna rahvas tahtis Valges Majas võimuvahetust. Kaua Bill Clintoni varjus seisnud asepresident Al Gore võitles küll vapralt, kuid pidi lõpuks ometi George W. Bushile ülinapilt alla vanduma.

Jaanuaris 2001 sai George W. Bushist USA 43. president. Mees, kes nimetas end "kaastundlikuks konservatiiviks", lubas taastada Valges Majas au ja väärikuse. Oma meeskonda võttis ta üksjagu Texase ärimehi, eirates Wall Streeti. Asepresidendiks sai neokonservatiiv Dick Cheney, kes kutsus kaitseministriks erus olnud Donald Rumsfeldi.

Saabus 11. september, kui al-Qaeda meeste ärandatud lennukid rammisid New Yorgis Maailma Kaubanduskeskust, mille põrmuvarisemist nägi otsepildis terve maailm. See oli hirmus hoop USA eneseuhkuse pihta. President Bush läks vasturünnakule ja kuulutas välja üleilmse sõja terrorismile. Algus läks hästi, saavutati edu Talibani vastu Afganistanis.

Terrorismivastase sõja lipu all otsustasid neokonservatiivid anda löögi Iraagile, et võimult kõrvaldada diktaator Saddam Hussein, ehkki tema sidemeid al-Qaedaga ei õnnestunud tõestada. Bush noorem tahtis lõpule viia selle, mis isal pärast Lahesõda tegemata jäi. Ehk nagu öeldakse, on Bush nooremas erinevalt oma üliettevaatlikust isast alati olnud pisut mängurikalduvust. Ja tal on ka väga sitke loomus. Ta on ainus USA president, kes on jooksnud korraliku ajaga maratoni.

Invasiooni valmistas ette kaitseminister Rumsfeld, kes otsustas operatsiooni läbi viia väikese kontingendiga, kelle käsutuses oli moodne relvastus. See strateegia oli tulemuslik Saddami kukutamisel, kuid mitte sõja järel korra tagamisel. Kolm aastat pärast sõja algust on Bush tunnistanud, et vabaduse ideoloogia võit vihkamise ideoloogia üle on vaevaline ja aeganõudev. aneeritud sõda on veninud pikaks ja kurnavaks ning viinud Iraagi kodusõja lävele.

Kui vaadata suurelt alustanud president George W. Bushi tegevuse saavutusi ja tagasilööke, siis tulemustepagas seni väga suur ei ole.

Kuigi Bush enda väitel toetas ta igati Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) Doha vooru lõpuleviimist, jäi läbimurre suure kolmiku - USA, ELi ning Brasiilia ja India juhitavate arengumaade - vahel saavutamata.

USA läbirääkimisvolitused lõpevad tuleval aastal ja demokraatide kontrollitav Kongress näib kaubanduse liberaliseerimise suhtes võtvat palju jäigema positsiooni. Samas on Bushi hiljutistel kohtumistel Venemaa presidendi Vladimir Putiniga suur teene selles, et USA ja Venemaa suutsid kiirendatud korras lõpule viia oma aastaid kestnud WTO-kõnelused.

Tulemata jäi ka suur maksureform, mida Bush nimetas üheks oma prioriteediks. Tõsi, nii nagu kubernerina nõnda ka presidendina surus ta läbi suured maksukärped, kuid need on ajutise iseloomuga ja kehtivad 2010. aastani. Demokraadid nende pikendamist eriti ei toeta põhjusel, et need teenivad rohkem rikaste huve.

Suurimat siseprobleemi, pensionide ning ravikulude kasvu pole valitsusel samuti õnnestunud seni lahendada. Ajades konservatiivi kohta ebaharilikult suurte kulude poliitikat, on Bush tekitanud Clintoni ajal tasakaalus olnud eelarvesse vägeva puudujäägi. Koos jooksevkonto defitsiidiga kujutab see teatud ohtu maailmamajanduse stabiilsusele.

Endiselt on lahendamata ka küsimus - mida teha USAs viibiva 12 miljoni illegaalse immigrandiga.

2004. a USA presidendivalimiste ajaks ei olnud Iraagi sõda veel pikalt kestnud. Bush suutis rahvast veenda, et vastaskandidaat John Kerryst ei ole tema alustatud terrorismivastase sõja lõpuleviijat.

Jälle sai ta väga napi võidu ja uue nelja-aastase mandaadi.

Bushi nimetatakse meheks, kes nõuab alluvatelt palju, kuid vastutasuks kaitseb lojaalseid igati. Nii kaitses ta jõuliselt ka kaitseminister Donald Rumsfeldi, ehkki oli näha, et tolle strateegia end Iraagis ei õigusta. Kuid Bush ei saanud Rumsfeldi tagandada ka enda pärast, see tähendanuks oma Iraagi poliitika läbikukkunuks tunnistamist. Alles siis, kui Iraagi pärast rahulolematu rahvas muutis vahevalimistel Kongressi koosseisu demokraatide kasuks, sai Bush Rumsfeldist vapra näoga vabaneda.

Mis saab edasi? Ainult kolmandik ameeriklastest usub, et Bushil on selge plaan, kuidas Iraagi olukord lahendada.

Nüüd tuleb mitte väga koostööaltil presidendil leida Iraagi olukorra lahendamise võti koos demokraatide kontrollitava Kongressiga. Aega on selleks kaks aastat.

Kui see aga ei õnnestu, siis võib Bush minna ajalukku mehena, kes lubas palju, kuid korda saatis vähe.

Nagu oleks 11. septembri pöördelistest sündmustest veel vähe, tabas Bushi valitsemisajal USAd kõigi aegade purustavaim orkaan Katrina, mis sisuliselt hävitas New Orleans'i linna.

Aasta pärast katastroofi on linnavõimud sunnitud häbiga tunnistama, et linna taastamistööd edenevad aeglaselt ja keskvalitsuse abi jõuab piirkonda visalt. Mõistagi see valitsusele au ei tee ja Bushile populaarsust ei lisa.

Võimast Katrinat on nimetatud karistuseks USA-le, sest Bushi administratsioon on järjekindlalt olnud Kyoto leppega ühinemise vastu, ehkki USA on maailma suurim kasvuhoonegaaside tekitaja. USA tegevusetus selles vallas võib anda tõsise bumerangiefekti, tuues veel hullemaid orkaane USA rannikule.

Hiljuti USA liitlasriigis Suurbritannias valminud uurimuses väidetakse, et kui kasvuhoonegaaside vähendamise vastu kohe midagi ette ei võeta, ootab maailma 10-15 aasta pärast pöördumatu katastroof.

President Bushile on kõige tähtsam tema pere. Alati temaga kohtudes kogen ma, kui südamlikud on tema suhted abikaasa, laste ja vanematega. See peegeldub ka tema suhetes teiste inimestega. President Bush suudab enda ümber alati luua sundimatu õhkkonna. Ta on maailma üks hõivatumaid inimesi, kuid temaga kohtudes ei taju seda kunagi. Kui ta esitab küsimuse, siis kuulab ta tingimata ära ka vastuse. Ja oma oivalise huumorisoonega võib ta kaasvestleja tihti naerma ajada. Kui ma peaksin president Bushi iseloomustama paari sõnaga, siis ütleksin, et ta on tõeline rahvamees."

George W. Bush oli väga terane ja kiire reageerimisega. Hästi informeeritud, valmis vastama igasugustele küsimustele, minu küsimusi ta eelnevalt ei teadnud. Jättis mulje inimesest, kes omade vastu on hea, kuid kelle vaenlase nahas ei tahaks olla."

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 16:27
Otsi:

Ava täpsem otsing